teeks". Kiriku läheduses asub mõisaomaniku hauakamber, mille otsimine võssakasvanud kaldapealselt pakub põnevust nii suurtele kui väikestele külaelanikele. Tegemist on maakiviehitisega, mida ilmestavad teravkaarsete akende paekivist raamistused. Kirikul puudub torn, sest see õhati Nõukogude Liidu ametivõimude korraldusel 1950. aastate lõpul. Nõukogude ajal hoone pühakojana kasutusel ei olnud, seda tarvitati algul viljasalvena, hiljem peeti seal kolhoosipidusid ja viimaks ehitati kirikusaal ümber võimlaks, mida kasutasid eelkõige Uulu kooliõpilased. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel tagastati kirikuhoone kogudusele. Praegusel ajal tegutseb see Eliisabeti kiriku abikirikuna, jumalateenistusi seal ei peeta, küll aga kasutatakse hoonet mitmesuguste kristlike laste- ja noortelaagrite korraldamiseks.
Sümfoniettorkester, ,,Jõuluingel" (Ehala); segakoor ,,Sauer" ja saaremaa Meeskoor SÜM, ,,Sancta Maria" (Schweitzer). Kirikumuusikale ja jõuluajale kohaselt olid esitused aeglase rütmiga, rahulikud ning minu kõrvade jaoks tundusid esinejate lauluhääled üpris puhtad ja kõlavad. Laule lauldi ilma saateta ning saadeti ka orelil. Esitlused oli korrektsed ning mitmehäälsed, oli aru saada, et asja kallal on vaeva nähtud, kuid oli ka soliste. Minu üllatuseks oli kirikusaal rahvast täis, selle põhjuseks võis olla arvatavasti tasuta heategevuslik kontsert. Lauldi jõuluteemalisi laule. See kontsert pani mind taaskord mõtlema, et kui tore oleks ikka omada head lauluhäält. Olen varasemaltki mõelnud, et ehk saaks ka minust kunagi laulja või vähemalt oskaksin viisi pidada, kuid sellise elutempo juures ei ole olnud mul aega muusikale keskenduda ning on ka tahtmisest puudu jäänud. Nägin ka palju tuttavaid: naabreid, sõpru, koolikaaslasi ja nii edasi
1893. aasta kevadest sügiseni valmis G. Darmeri juhtimisel uus telliskividest tiibhoone. Ühtlasi remonditi vana osa, põrand, muretseti uued pingid, ehitati ümber rõdud. Nii-öelda uus kirik pühitseti 19. oktoobril 1893. 19. oktoobril 1993 pandi nurgakivi kiriku abihoonele. Hoone projekteeris arhitekt Ra Luhse ja ehitas AS Tekso. Abihoone valmis ja pühitseti 1995. aastal. Sama aasta sügisel lõppes ka ligi aasta kestnud suur siseremont. Parandati kiriku lagi ja värviti kirikusaal. Värvilahenduse kujundas Teddy Böckler 1997. aastal vahetati elektrisüsteem ja paigaldati elektriküte. Ajaloolised kroonlühtrid Kirikut valgustavad ajaloolised kroonlühtrid: uues tiivas kannavad nad aastaarve 1674 (pärit varasemast Jaani kirikust) ja 1750 (kingitus Eliisabeti kiriku pühitsemise päevaks), peakäigus 1893
Kolgata grupp (praegu Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Niguliste kirikus). (Praust 2010) Tänapäeval on Padise klooster külastamiseks avatud ka kõigile huvilistele. Kloostri haldamiseks on loodud Padise kloostri sihtasutus. Selle kaudu on võimalik tellida giidiga ekskursioone, mis tutvustavad nii kloostrit kui ka lähedal asuvat linnamäge. Kloostri kirikusaal on tänapäeval hinnatud kontsertide korraldamise koht, kuna seal on väga hea akustika. Padise kloostri sihtasutuse tegevust ei ole kajastatud meedias, küll kajastatakse seal aeg ajalt kloostris toimuvaid üritusi. Lisaks kloostri hoonele on territooriumil ka restaureeritud mõisahoone, mida on samuti kõigil soovijatel võimalik külastada ning ka kõrts. Alates 2009. aastast töötavad mõisahoones hotell ja restoran.
sealt madala ristküliku, osalt ovaalikujulised aknad, laiad komposiitkapiteeliga pilastrid, lünetikujulise valgmikuga välisuksed. Arhitektuurilt rangem on kõrge metallkiivri ning kõik nelja fassaadi kaunistava ajanäitajaga torn, mis on 3-astmeline ja tihedalt pilastritega liigendatud. Põhiplaan on telgsümmeetriline. Tervikliku ning harvaesimnevalt valgusküllasena mõjub suur peegellaega kirikusaal. Sisustuses barokselt kurvleva joonega orelväär kümnel toskaana sambal, kirikuga üheaegselt valminud stiilne varaklassitsistlik altarisein ja 19.sajandist II poolest pärit kantsel, historitsistlikud lühtrid ning plekahjud. (Raam, Eesti arhitektuur (Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa), 1999) Kirikus asub üks paremaid saksa orelimeistri Friedrich Ladegasti oreleid. Friedrich Ladegast on 19. saj. tuntuim orelimeister Gottfried Silbermanni järel. Tema oreleid on veel
hävitati kaks säilinud kivikorrust, tornivööndis lammutati seinad kiriku seintega samale kõrgusele ja torni neli massiivset jalga lammutati vundamendini. Spordikomplkeks valmis 1961. aastal lisades peafassaadiga külgneva kahekorruselise juurdeehitise lisaruumide tarbeks. Kirik on peale hävinemist edasi tegutsenud Jaani, Ülikooli ja Peetri kirikutes. 1997. aasta detsembris valmis kogudusele tagastatud kogudusemajas (Õpetaja 5) kirikusaal, mis pühitseti sisse ja võeti kasutusele jumalateenistusruumina. 2008. aasta detsembris anti kogudusele kiriku omandiõigus tagasi, kuid tegelik üleandmine toimus alles 2009 aasta suvel, kus kogudus muretses esmavajaliku inventari ning kohandas endise spordisaali ajutiseks kirikuruumiks.13 1515 Lukka, L., (2009) Tartu Maarja kirik, Tartu, nähtav: http://www.tartu.ee/? lang_id=1&menu_id=6&page_id=1487 1313 Paenurm, P., (2011) Ülevaade Tartu Maarja kiriku ajaloost, Tartu; EELK Joonis 0
annaabi.ee 
