Katrin Olhovikov 11. kl 18,09,2007 Mõisniku varandus Ükskord vanal ajal leidsid kolm venda, kes olid vaesed nagu kirikurotid, vana mõisniku varandusekaardi. Kaardi järgi pidi varandus olema peidetud sügavale maa alla mõisniku aias. Ühel päeval võtsid vennad jalad selga ning läksid mõisniku aeda varandust otsima. Pääs maa alla pidi asetsema aia keskel muldvana purskkaevu juures. Sinna vennad läksidki. Nad hakkasid sissepääsu otsima, kuid see ei andnud ennast nii kergesti kätte. Järsku torkas nooremale vennale silma üks lahtikäiv kiviplaat purskkaevu sees, mis teistele enne kahe silma
kohalik keel ja paljud jäävad niimoodi siiski Eesti- ja Liivimaale. Koduõpetajaks olek oli just kohaliku keele õppimise mõttes oluline (kõige esimene nõue maakoguduses õpetajaks saamiseks). 18. sajandil domineerivad Saksamaalt kuulsate ülikoolide kasvandikud kohalike ülikoolide ees. Haridus oli üks asi, teine aga oma teadmiste rakendamine kohapeal. 18. sajandil hakkab kirikuisade materiaalne pool paranema (enne olid pastorid vaesed, ,,kirikurotid"). Hakkab paranema pastorite positsioon ühiskondlikus hierarhias. Konventidesse kaasatakse asjalikumaid talupoegi. Koguduse konvent oli see, kes ühe või teise pastori välja valis. Oli veel terve rida teisi, alamastme ametnikke. 18. sajandil kasvab kiriku vöörmündri (?) ametikoha tähtsus. Kui pastor tegeleb vaimulike asjadega, siis viimase rolliks (enamasti talupoeg) on jooksvate asjadega tegelemine (maksude sissenõudmine, kirikuhoone korrashoid.