Kirik kõrg- ja keskajal 9.-10. Sajandil iseloomustas katoliku kirikut üldine langus, mis puudutas tervet koguduste elu, vaimulike ordusid ja paavstivõimu. See langus jätkus ka järgmisel aastajal. Kõrgkeskajal hakkasid tekkima relformid. Vastukaaluks langusele tekkis kiriku sees uuendusliikumine. Selle eesmärgiks oli vabastada kirik ilmaliku võimu mõju alt ning vähendada vaimulike ilmalikke huve, keelates eelkõige simoonia ja perekonnaelu. Üks kuulsaim kirikureformidest oli Gregoriuse reform. Selle asutajaks oli paavst Gregorius VII. Tema nime järgi nimetati ka reformi nimi. Paavst Gregorius VII otsutas asutada laiaulatuslikke reforme, et taotleda distsipliini tugevdamist ja et tõsta jumalateenistuse tähtsust, ta tahtis vabastada ilmaliku võimu mõju alt ja keelata simoonia ja perekonnaelu. Investituuritüli (1075-1077) toimus paavst Gregoriuse VII ja Henry vahel. Paavstivõimu ja ilmaliku võimu vastuolud. Selle tüli põhjustas paavsti nõudmine, et
Venemaa ka merest ära lõigatud. Tema ainus merepiir oli Valge mere rannikul. Suurimaks sadamalinnaks oli sealne Arhangelsk. Kiratses kaubavahetus ja ka suhted L- Euroopaga. Süvenes Venemaa mahajäämus ja endassesulgumine. ALEKSEI 1645-1676 1649. a. Maakogu seadustikuga kuulutati tsaari võim jumalapoolt antuks. 1656. a. kirikulõhe (raskol). Vene õigeusu kirik lõheneb. See saab alguse mordva talupojaperest pärineva endise Novgorodi metropoliidi, nüüdse Moskva patriarh Nikoni kirikureformidest. Reformide teostamiseks kutsus ta maale ukraina ja kreeka õigeusu vaimulikke. Vanausulised pidasid neid aga väärusulisteks, keda jumal on karistanud võõra võimu alla sattumisega. Vanausuliste arvates oli nende kanda Moskva kui III Rooma missioon. Uute kommete juurutamine tekitas aga laialdast umbusku ja vastupanu. Seda tihti hirmu tõttu. Reformi vastased ehk vanausulised pandi kirikuvande alla ja neid kiusati taga. See tõi kaasa usulise fanatismi kasvu
annaabi.ee 
