V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Kurat ja põrgu! Papid mõtlevad veel vastu panna! Uuesti kallale! Kallale!»
«Kallale! Hurraa!» karjus rahvahulk meeletult ja vastu kiriku fassaadi käis kogupauk
ambudest ja arke-buusidest.
Pauk äratas ümberkaudsed rahulikud elanikud unest. Aknad tehti lahti ja sinna ilmusid
öömütsid ja käed põlevate küünaldega.
«Laske akende pihta!» karjus Clopin.
Jalamaid plaksatasid aknad kinni ja vaesed linnakodanikud, kes vaevalt mahti olid saanud
ehmatanud pilku heita lärmakale kirikuplatsile täis tõrvikuid, läksid hirmust üleni higistena
tagasi vooditesse oma naiste kõrvale, eneselt küsides, kas on Jumalaema kiriku ees mõni
nõiasabat lahti või on burgundlased Pariisi tunginud nagu 1464-ndal aastal. Mehed kartsid
juba riisumist, naised vägistamist, ja kõik lõdisesid.
«Kallale!» kisendasid uuesti argoolased, kuid lähemale minna nad ei julgenud. Nad
vahtisid kord kiriku, kord palgi poole. Palk ei liigatanud, kirik aga oli endiselt vaikne ja tühi.
annaabi.ee 
