Koolipatendi järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Nende laste jaoks, kel puudusid õppimisvõimalused kodus, pidid vähemalt viie adramaa suurused mõisad asutama kooli. Et kodu ja mõis ei kaotaks liigselt laste tööjõudu, oli õppetöö kestusteks ette nähtud aeg mardipäevast lihavõtteni. Seaduses soovitati talupoegadest koolmeistrid vabastada mõnest mõisakohustusest. Mõisnikud, kes ei asutanud koole, pidid kirikukassasse maksma kümme taalrit. Igalt kihelkonnalt nõuti kihelkonnakooli asutamist. Patendi lõpuosas märgiti, et suureks takistuseks on kooliraamatute vähesus. Kubermanguvalitsus lubas tulevikus hoolt kanda õpperaamatute trükkimise eest. (Andressen 2003, lk. 77) Kooliaja hakulpidi pastor andma koolikohuslaste nimekirja igale mõisnikule, need aga külakubjaste abiga lapsed kooli nõudma. Kubjas pidi iga nädal kooliskäimist kontrollima
Kodus õppivaid lapsi kontrolliti kevadeti lihavõtete eel. Vanemad, kes lugeda oskasid ja katekismust tundsid, võisid oma lapsi kodus õpetada. Need kellel kodus õppida polnud võimalik, pidid minema kooli. Kihelkonna- ehk köstrikoolide kõrval kohustas Browne`i patent iga vähemalt viie adramaalist mõisa pidama ka mõisa- ehk külakooli (neist said hiljem vallakoolid). Mõisnikud, kes ei asutanud koole, pidid kirikukassasse maksma kümme taalrit. Määratleti köstrikoolide tegevusvaldkond ja mõisnike kohustused koolimajade ehitamiseks. Koolimaja pidi olema akna, ahju ja korstnaga. Köstritelt nõuti jüripäevaks aruannet õpilaste arvu ja edasijõudmise kohta. Talupoegadest koolmeistrid soovitati vabastada mõnest mõisakohustusest. Seega oli patendil eestlaste haridusloos tähelepanuväärne tähendus. 1780. Aastateks jõudsid talurahvakoolid Eestis lühikeseks ajaks üsnagi heasse seisu
annaabi.ee 
