9. Käsu Hans oli esimene eesti luuletaja. Hans kirjutas arvatavasti umbes 1708. aastal Tartule Põhjasõjas Vene vägede läbi sündinud kannatustest 32-salmilise lõunaeestikeelse kaebelaulu "Oh! ma waene Tardo Liin..." 10. Autorid olid peamiselt kohalikud saksa haritlased, pastorid ja kooliõpetajad (Fr. G. Arvelius, Fr. W. von Willmann, J. W. L. von Luce, O. R. von Holtz jt. Autorid soovisid oma ,,vaest venda" aidata, õpetada ja kasvatada; nii nagu kirikukantslist, nii manitseti ka kirjasõnas talupoega kuulekusele ja jumalakartlikkusele, ent teisalt anti ka juhiseid ja näpunäiteid paremaks elukorralduseks. Teoste põhiolemuse võtab ilmekalt kokku ühe Otto Reinhold von Holtzi loo pealkiri ,,Jut on se Koroke, öppetus on se Iwwa". 11. Peter August Friedrich von Manteuffel kutusuti hulluks krahviks kuna tal olid ebatavalised huvid,talurahvasõbralikkuse ja eluviiside poolest. 12
· 1884. aastal leiutati ladumismasin. Kõik need leiutised said eelduseks kvaliteetse ja odava ajakirjanduse tekkeks. Eestis olid enne ajakirjanduse tekkimist ametlike teadete levitamiseks suhteliselt pikka aega kasutusel trükised, mida kutsuti plakatiteks, patentideks, publikatsioonideks või relatsioonideks. Need olid kubermanguvalitsuse, kõrgemate kohtuvalitsuste või kirikuvõimude määrused, korraldused või kuulutused. Osa neist olid sellised, mida loeti rahvale ette kirikukantslist. · Vanim säilinud rootsiaegne plakat pärineb aastast 1638. · Vanimas eestikeelsed plakatid pärinevad 17. sajandi teisest poolest. · Lugemisvarana tähtis kalenderperioodika. Ilmselt ilmus esimene eestikeelne kalender 1720. aastal. Säilinud on kalender aastast 1731. · Kuni 18. sajandi lõpuni ilmus vaid üks kalendrisari (väljaandjaks J. Köler Tallinnast). · 1830. aastal ilmus juba 6 kalendrisarja. Kalendrite tiraazid olid üsna suured ja see
Kuid niisama lihtsalt mõtte tekkimisest peo toimumiseni asi ei läinud. Raamatu autor toob põhjalikult välja loa saamise kahe aasta pikkused keerdkäigud. Baltisakslaste arvates olevat eestlaste priiusepidu mõisnike võimu langemise leinapidu. Ka kubernerivahetus 1868.aastal ei toonud loa saamist lähemale. Vene keskvalitsuse arvates oli pidu balti aadli korraldatud, näitamaks kohalikku võimu. Pastor A.H.Willigerode hurjutas kirikukantslist ,,maarahva" muutumist ,,eesti rahvaks" ja Maarja koguduse jagunemist kaheks, millest teise poole moodustavat ,,Vanemuise" selts. Ametlik peoluba saadi 20.veebruaril 1869,vaevalt neli kuud enne peo tähtpäeva. Loasaamise tahtlik viivitamine näis olevat taktikaliseks võtteks: peo korraldamist ei tahetud keelata, kuid nõusoleku viivitamisega loodeti peopidamine nurja ajada. Õnneks olid korraldajad ennem rohkelt ettevalmistusi teinud. Riigiasutuste positiivne
mehi, kes võivad hästi valitseda maad ja rahvast ja naisi, kes oskavad hästi kasvatada lapsi, pidada peret ja maja. Rahvakoolidele selle kõige juures ei mõeldud. ,,Kõikide paikade" all pidas M. Luther silmas ennekõike linnasid. Kuigi Lutheri sõnavõtud sisaldasid endas nõudmist, et kogu rahva noorsoole õpetust antaks, polnud kohalikul aadelkonnal sellest suurt midagi. Lihtrahva jaoks tehti niipalju, et pandi Eesti kogudustele ametisse õpetajad, kes kirikukantslist rahvast pühapäeviti ja vahel ka nädala sees emakeeles harisid. Kirjalikest allikatest on andmeid, et ordumeister Fürstenberg pannud 1558 ,,mitte-saksa rahvale" peale maksu mida koolirahaks nimetati. Maksu koguti küll usinalt, kuid koolide jaoks ei olevat sellest miskit läinud, pigem peatselt Venemaaga algava sõja katteks.3 Ainus tõeline ja tegelik samm rahva hariduse tõstmiseks sellest ajast on Wanradt-Koelli Lutheri väikse katekismuse tõlge Eesti keelde, mis ilmus
annaabi.ee 
