PLOTINOS ELU • umbes 204/205 – 270, Vana-Kreeka filosoof • Peetakse koos tema õpetaja Ammonios Sakkasega uusplatonismi rajajaks • "Enneaadid„ • Porphyrios, Gentilianus Amelius, senaator Castricius Firmus ja Eustochios Aleksandriast • Plotinos ründas gnostitsismi • Plotinose õpetused mõjutasid paljuski varakristlasi ja kirikuisasid FILOSOOFIA • Plotinos õpetas, et on olemas täielikult teispoolne Üks, mis on kõigest ülim, ning kõigi olemise ja mitteolemise kategooriate väline. "Olemine" on inimese arusaam sellest kogemusest, mida me saame oma aistingutega, aga lõputu, teispoolne Üks on kõigest sellisest väljaspool, ning seetõttu ka kõikidest aistingutest lähtuvatest käsitlustest väljas. "Olemine" või "olemasolemine" on omadus, atribuut, ning Üks on
Augustinuse kristlik filosoofia Kristliku kiriku üks silmapaistvamaid õpetlasi, kuulutatud katoliku kiriku poolt pühakuks ja on ka üks mõjuvõimsamaid kirikuisasid. Nii teoloog kui filosoof. Augustinusel oli filosoofia allutatud teoloogiale, sest arul puudub võimalus jõuda tõeni ilma ilmutuseta. Filosoofia alane töö oli tihedalt seotud ristiusuga. Filosoofilised uurimused peavad olema kooskõlas Piibliga. Tema õpetus tuginebki põhiliselt Pühakirjale. Augustinus püüdis neoplatonismi alusel luua ristiusu usuteaduslikku süsteemi. Ta rõhutas, et Jumal on üleloomulik ega sõltu mingil määral ei loodusest
olemise aja iseenda viljakuse ohver Võimalused: riietuti meheks ning pääseti ülikooli õppima Kloostrite tähtsusest I Naistel ''oma tuba'' võimalus õppida lugema ja kirjutama Kuulati palju ladina keelt niiviisi õpiti see selgeks Naiskloostrid tuntud käsikirjade valmistajad Ka koolid õpiti kirjatarkuse algeid Kloostrite tähtsusest II Parimates kloostrikoolides õpetati lisaks: Piiblit kirikuisasid muusikat meditsiinialgeid Haritud naisfiguure keskajal I Hildegard von Bingen Saksa nunn, kirjanik ja helilooja 8-aastaselt kloostrisse õppis lugemist ja kirjutamist Konsultandiks piiskoppidele, paavstidele ning kuningatele Esimene teadaolev ravitsemisoskust süstematiseerinud naisautor Haritud naisfiguure keskajal II Christine de Pisan Luuletaja, kirjanik, ajaloolane Veendunud naiste ja meeste võrdses arukuses Püüdis avada oma teoste abil
saj) toimus äge võitlus taanlaste vastu. Alfred leppid nõudega maksta neile maksu. William Vallutaja- oli Normandia hertsog Guillaume, kes kuulutati peale otsustavat sõda anglosaksidega sellise nime all Inglise kuningaks. Valitses 1066-1087 Ambrosius(u.340-397)- üks tähtsamatest kirikuisadest, katoliku kiriku õpetust oluliselt arendanud teoloog. Hieronymus- kirikuisa, tõlkis Piibli paavsti ülesandel ladina keelde, seda hakati nim. Vulgataks Augustinus(354-430), üks tähtsamaid kirikuisasid. Vastandas oma teoses ,,Jumalariigist" Jumalale meelepärase ehk taevase riigi maapealsele riigile. Ibn Mansur-koostas Kairos 12.sajandil araabia keele entsüklopeedia. Ibn Sina- tadziki teadlane, sai tuntuks meedikuna. Al-Idrisi- Marokolane, kelle 1154. koostatud maailmakaardil oli esmakordselt märgitud ka Eesti. Rjurik- (u830-879) oli legendaarne varjaagide pealik, kes oletatavasti valitses 9. sajandi teisel poolel Novgorodimaad. Vladimir- suur vene vürst, kes üritas 980
Augustinus Õpetus. Kristliku kiriku üks silmapaistvamaid õpetlasi, kuulutatud katoliku kiriku poolt pühakuks ja on ka üks mõjuvõimsamaid kirikuisasid. Nii teoloog kui filosoof. Filosoofia alane töö tihedalt seotud ristiusuga. Filosoofilised uurimused peavad olema kooskõlas Piibliga. Tähtsamad teosed. "Pihtimused" nimetatud ka maailmaajaloo esimeseks tõeliseks autobiograafiaks. Psühholoogiline kirjutis tugeva ja kompromissitu inimese võitlusest oma elu mõtte leidmisel- liiderlikust ja patusest elust kuni kristlaseks saamiseni 386.a. (kuulus stseen tema maja aias. Teisel pool müüri hüüdis keegi laps mitu korda "Tolle lege
Ühtviisi oluliseks ning läbipõimunuteks loetakse kiriku õpetust, liturgiat, usulist kogemust ja kiriklikku praktikat. Õigeusu kirik tunnistab seitset sakramenti, milleks on: ristimine, salvimine, armulaud, piht, vaimuliku pühitsemine, abielu, haige võidmine. Lisaks viib kirik läbi pühi talitusi: vee pühitsemist, hingepalveid, matuseid. Õigeusklike kirikutes ja kodudes on olulisel kohal pühapildid ehk ikoonid, millel kujutatakse Kristust, Jumalaema, peaingleid, kirikuisasid ja kõiki pühakuid, kes on usklike eestpalujateks Jumala ees. Ikoonidel kujutatud ajalooliste isikute või sündmuste kaudu on õigeusklikud ühenduses neil kujutatud prototüübiga, seepärast süüdatakse ikoonide ees küünlaid ja palutakse eestpalveid ikoonidel kujutatutelt. Paljudel ikoonidel arvatakse olevat imettegev toime. Õigeusus on vanade usuliste kommete ja traditsioonide muutumatu hoidmine ja edasiandmine väga oluline. Õigeusklike kõige olulisemaks pühaks on
peab olema asjatundja, eksegeet (kr `juhataja, tõlgendaja'). Iga eksegeet seletab autoriteedi mõtteid enda arvates loomulikult kõige täpsemini. Et aga autoriteetide kommentaaridest oli sageli üpris raske aru saada, siis tuli neid omakorda kommenteerida ja seletada. Nii kujunesid välja kommentaaride kommentaarid. Selgitades Piibli tekstide tõelise mõtte, peaksime saama eksimatud vastused kõigile küsimustele. Iga keskaja õpetlane tsiteeris Piiblit ja kirikuisasid ning suurem osa filosoofilis teoloogilistest teostest ongi kirjutatud kommentaaride vormis. Keskaja õpetlast hinnati eruditsiooni, mitte aga loomingulisuse eest. Ke sk a ja fi l os oofi a õpe tl ik k us ja k as va tus l i k k us Peaaegu kõik keskaja filosoofid olid kas jutlustajad või ristiusuõpetajad koolides ja ülikoolides (alates 12. sajandist). Paljud teosed on kirjutatud õpetlikus toonis. Keskaja õpetane pidas
pidid lugema õppima. Alati pidi üks õdedest kõva häälega ette lugema, samal ajal kui teised töötasid kuni kolmanda kanoonilise hetkeni. Kui ei loetud, tuli vaikuses meenutada Piibli õpetust. Õdedel tuli keskenduda ka raamatute kopeerimisele psalmide ja paastude, vigiliate ja lugemise vahel. Nõudmised oli veelgi kõrgemad hilisemal keskajal. Parimates kloostrikoolides õpetati lisaks grammatikale, retoorikale ja didaktikale ka Piiblit, kirikuisasid, muusikat ja sageli ka meditsiini algeid. Õpetust jagati ka mitmetes praktilistes oskustes nagu käsitööoskus või aiapidamine. Haritud naisfiguure keskajal Hortswitha Hrotswithat, Gandersheimi benediktiinlaste kloostri nunna, võib pidada Saksamaa naiste loova kirjandusliku kultuuri rajajaks. Ta kirjutas luuletusi ja näidendeid ning uuris ajalugu. Ta oli lugenud nii paganlikke kui ka kristlikke
juba tundsid tähti ja kõik pidid lugema õppima. Alati pidi üks õdedest kõva häälega ette lugema, samal ajal kui teised töötasid kuni kolmanda kanoonilise hetkeni. Kui ei loetud, tuli vaikuses meenutada Piibli õpetust. Õdedel tuli keskenduda ka raamatute kopeerimisele psalmide ja paastude, vigiliate ja lugemise vahel. Nõudmised oli veelgi kõrgemad hilisemal keskajal. Parimates kloostrikoolides õpetati lisaks grammatikale, retoorikale ja didaktikale ka Piiblit, kirikuisasid, muusikat ja sageli ka meditsiini algeid. Õpetust jagati ka mitmetes praktilistes oskustes nagu käsitööoskus või aiapidamine. Hrotswithat, Gandersheimi benediktiinlaste kloostri nunna, võib pidada Saksamaa naiste loova kirjandusliku kultuuri rajajaks. Ta kirjutas luuletusi ja näidendeid ning uuris ajalugu. Ta 5 oli lugenud nii paganlikke kui ka kristlikke kirjanikke ning õppinud kirjutama ladusas, peaaegu veatus ladina keeles
Nende järgi tuli kooli võtta eelistatult neid tüdrukuid, kes juba tundisd tähti ja kõik pidid õppima lugema. Üks õdedest pidi alati kõva häälega ette lugema, samal ajal kui teised töötasid kuni kolmanda kanoonilise hetkeni. Siis kui ei loetud, tuli vaikuses meenutada Piibli õpetust. Hilisemal keskajal olid nõudmised veel kõrgemad. Parimates kloostrikoolides õpetati lisaks triviumi kuulunud teadusaladele grammatikale, retoorikale ja dialektikale Piiblit, kirikuisasid, muusikat ja sageli ka meditsiini algeid. 7 vaba kunsti hulka kuuluvaid geomeetriat, astronoomiat ja aritmeetikat kloostrites ei õpetatud, kuid jagati õpetust ka mitmetes praktilistes oskustes nagu käsitööoskus, aiapidamine, käsitöövõtted, ravimtaimede tundmine ja kasutusoskus. 6 Tähelepanuväärsed naised Herrad von Landsberg (u. 1130 1195) 12. Sajandil Hohenbergi abtsiss, kirjutas
Dilemma keskteeks on see, et otsustatakse õppida tundma antiikpärandit, et paganatega paremini võidelda, et teada nende relvi. Miks antiiki ei hüljata? Põhjus peitub selles, et paljud kirikuisad on saanud katoliku hariduse, mis teeb neist antiigi austaja. Suur osa katoliku kiriku õpetusest ei tugine mitte Piiblile, vaid kirikuisade arusaamale Piiblist ning kirikukogude otsustele. Kirikuisade ajaks nimetatakse aega kuni aastani 500. Ladina- ja kreeka kirikuisad. Kreekakeelseid kirikuisasid on rohkem, kuid nende mõju on väikene, sest kirjutavad enamasti kreeka keeles ja peale Kreeka neid mujal lugeda ei osata. Ladinakeelsete kirikuisade teosed mõjuavad nii läänt kui ida. Ladina keelt mõistetakse igal pool Euroopas. Ta ei ole kellegi emakeel, kuid teda kõnelevad kõik haritud inimesed. Ambrosius Hieronymus Augustinus on kolm tähtsamat ladina kirikuisa. Ladinakeelsed kirikuisad on praktilise meelega
Kuna Aureliuse tööd polnud kunagi mõeldud avalikule silmale, on ta loobunud kõigist füüsilistest ja ajalistest raskustest, et keskenduda puhtalt ja ainult tähtsale. Seetõttu sai ta avastata ennast ülima aususega ja kirjutada väga selgelt. Iga lehekülg sisaldab lühikesi lõike suurest tarkusest, kõrvuti pikemate paragrahvidega, mis selgitavad moraalsust. Marcus Aureliuse doktriinid mõjutasid hiljem märgatavalt ka uusplatonismi ning mõningaid kirikuisasid, Euroopa mõttemaailma. Filosoofia Vastupidiselt paljude arvamusele, polnud Aurelius üldsegi filosoof vaid vilunud valitseja ja hea riigimees. Kuid siiski oma vabadel hetkedel, mil ta sai oma valitseja rüü seljast visata, kirjutas ta ühed kõige tähtsamad stoistliku filosoofia teosed. Raamatu, kus ta hoiatab ennast valede veenumuste eest ja õhutab end olema parem inimene. Marcus Aurelius on nimetatud
Kõige iidsem oli loomulikult piibel, mida peeti ainukeseks ja täielikuks kõikvõimalike tõdede allikaks, mis on inimesele antud kõigiks aegadeks. Kuna piiblit on väga raske lugeda ja mõista, siis tegelesid sellega asjatundjad ehk kommentaatorid eksegeedid. Kuna ka nende teksti oli raske lugeda, siis tekkisid veel eksegeetide eksegeedid (kommentaatorite kommentaatorid). Piibli kõrval peeti autoriteetideks veel kirikuisasid, nendeks nimetati kirikutegelasi, kes mõjutasid ristiusu ja kirikukorralduse kujunemist (nt Augustinus, hiljem ka Aristoteles). Siit on tekkinud viide autoriteedile ,,õpetaja on nii öelnud" (ladina keeles - magister dixit). Keskaegne filosoof tsiteeris kümnete lehekülgede kaupa iidseid tekste, seejuures viiteid kasutamata. Sarnasus autoriteediga oli tõe kriteeriumiks. Igasuguseid uuendusi püüti vältida, sest st upsakust ja taganemist autoriteedist ja tõest
Siin mängib rolli just keeleline aspekt, sest Euroopa ühiskeeleks sai pikaks ajaks roomas valitsnud ladina keel. Antiikkirjandus on paljude kirjanduszanride looja (dramaturgia, eeposed, retoorika). Näiteks renessanssi perioodil lähtuti paljuski kirjanduses antiikkirjanduse olnud humanismist ja inimese esikohale seadmisest. Klassitsismiperioodid seati jälle kirjanduses eeskujuks antiikdraama kindlaid reegleid ja struktuuri. Keskaegsed autorid austasid tihti antiikkirjanikke ja kirikuisasid ning kaldusid pigem kuuldud ja loetud lugusid ümber jutustama ja ilustama kui uusi lugusid leiutama. Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, zanri- ja stiilipuhtust. Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse komöödiatesse ja tragöödiatesse
Antiikkirjandus on paljude kirjanduszanride looja (dramaturgia, eeposed, retoorika). Näiteks renessansi perioodil lähtuti paljuski kirjanduses antiikkirjanduse olnud humanismist ja inimese esikohale seadmisest. Klassitsismiperioodid seati jälle kirjanduses eeskujuks antiikdraama kindlaid reegleid ja struktuuri. Keskaegsed autorid austasid tihti antiikkirjanikke ja kirikuisasid ning kaldusid pigem kuuldud ja loetud lugusid ümber jutustama ja ilustama kui uusi lugusid leiutama. Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, zanri- ja stiilipuhtust
pühaduse ja sakramentide filosoofiaga, siis rahva seas said populaarseks kristliku sisuga näidendid, müsteeriumid ja moraliteed. Samas oli ka kristlikku satiiri (näiteks narripiiskopide ja narripaavstide kujutamine), mille vastu kirik tulutult võitles ja mis jäi püsima kuni 19. sajandini. Rahvalikku usku ja teoloogiat ühendas sajanditepikkune arutelu pühaduse ja pühakute üle. Läbi paljude varakeskaja sajandite oldi pühakuks peetud kristliku elu kangelasi, märtreid, silmapaistvaid kirikuisasid, askeete. See oli nii antiikse kultuuri pärand kui ka germaanliku maailma mõju, mis väitis, et ka meelelised asjad võivad olla pühaduse kandjaks. Sellega jätkus reliikviate kultus. Aja jooksul kitseneb pühakuks saajate hulk. Keskaja alguses oli see küsimus koguduse enda otsustada ja nii kogunes aja jooksul väga palju pühakuid. Peamiseks tingimuseks oli imede sooritamine, pühak oli hädasolija aitaja. Alates 9. sajandist hakati pühakuks
annaabi.ee 
