Leif Eriksson- oli Erik Punase peog, kes väidetavalt jõudis esimese eurooplasena Põhja- Ameerikasse Kuningar Artur- Kuningas Alfred- anglusakside(inglismaa) kuningas, kelle ajal(9.saj) toimus äge võitlus taanlaste vastu. Alfred leppid nõudega maksta neile maksu. William Vallutaja- oli Normandia hertsog Guillaume, kes kuulutati peale otsustavat sõda anglosaksidega sellise nime all Inglise kuningaks. Valitses 1066-1087 Ambrosius(u.340-397)- üks tähtsamatest kirikuisadest, katoliku kiriku õpetust oluliselt arendanud teoloog. Hieronymus- kirikuisa, tõlkis Piibli paavsti ülesandel ladina keelde, seda hakati nim. Vulgataks Augustinus(354-430), üks tähtsamaid kirikuisasid. Vastandas oma teoses ,,Jumalariigist" Jumalale meelepärase ehk taevase riigi maapealsele riigile. Ibn Mansur-koostas Kairos 12.sajandil araabia keele entsüklopeedia. Ibn Sina- tadziki teadlane, sai tuntuks meedikuna. Al-Idrisi- Marokolane, kelle 1154
siiski pigem enda seisukohti. Erinevalt Lutherist toetasid Zwinglit Zürichi linnavõimud ja tema õpetus levis üle Sveitsi. 1525. aastaks oli kirikutes tehtud palju muudatusi, näiteks kõrvaldatud maale, lihtsustatud jumalateenistusi ning asutatud kirkukoole. Teine reformatsiooni mõjukas vaimne liider oli Johann Calvin (1509-1564). Calvin arendas Zwingli õpetust. Ta lähtus usuküsimuste tõlgendamisel ainuüksi piiblit, mitte kiriku traditsioonist ja kirikuisadest, kuid tema arvates oleks pidanud pühakiri olema ühiskonna ilmaliku poole korralduse mudeliks. Calvini toetajaks sai eeskätt vaesem rahvakiht ning kalvinism levis laialt üle Euroopa, kujunedes luterluse kõrval mõjukaimaks protestantlikest liikumistest. Rahvastiku kasv ja väikesed tulud põhjustasid linnades vaeste rahulolematust. 1520. aastatest alates toimusid rahvarahutused mitmel pool Euroopas.
teaduste professor. Üks laialt levinud müüt räägib sellest, kuidas Luther naelutas oma kuulsad teesid vastu kõigi pühakute päeva Wittenbergi linnakiriku uksele. Tegelikkuses lisas ta need aga 31. oktoobril Mainzi peapiiskopile saadetud kirjale. 1519. aastal toimus Leipzigis mitu väitlust, milles osales ka Luther ning et tekkinud täbarast olukorrast väitluses välja tulla, esitas Luther käsitluse õigest teoloogilisest argumentatsioonist, mille järgi on Piibel kõigist kirikuisadest suurem autoriteet ja mõistetav ka ilma nende tõlgendusteta. Leipzigi väitlusel oli suur mõju Lutheri hilisemale arengule. Ühtlasi osutas väitlus ka sellele, et tõusnud oli uus suund reformatsioon. 15. juunil 1520 väljastas Paavst Leo X Roomas kirikuvandeähvardusbulla, milles mõisteti hukka 41 Lutheri teostest võetud väidet ja nõuti, et Luther tunnistaks 60 päeva jooksul oma eksimust. Tema teoseid kästi põletada. Selle peale põletas Luther
kestva tagakiusamise eest. Kõrbes saavad nad ennast usule pühendada. Pärast tagakiusamise lõppu, kui ristiusust saab riigiusund on paljud linnaelanikud kogenud juba kõrbe vabadust, ning munklus muutub üha levinumaks. Kõrb on proovilepaneku koht, et valmistuda lunastuseks. Eremiitidest ehk anahoreetidest areneb 4.sajandil edasi uus munkluse vorm. See on koinobiitlus. See tähendab munkade ühiselu koos reeglipärase palve ja töö tegemisega. Tuntuim ida kirikuisadest on Basileios Suur, kes annab sellisele ühiselule esimesena teadaolevalt põhjalikumad reegild. Hiljem, 6.sajandil võttis lääne munkluses Benedictus kasutusele Basileiose reeglite põhielemendid neid oma vajadusteks kohandatuna. Esimene munkluse vorm anahoreetlus on väga suure loobumisega elu vorm. Askeet võtab endale vabatahtlikult eesmärgi põgeneda maailmast ning ühiskonnast. Et täielikult pühenduda religioosele elule ning liha suretamisele, valib ta enesele
Augustinu sündis 13. November aastal 354 Tagastes, Numiidias. Augustinus sai hea rooma hariduse. Ta pöördus täiskasvanuna ristiusku ning sai vanas eas Põhja-Aafrika linna Hippo, tänapäeval Annaba, piiskopiks. Ta sõnastas oma teostes ristiusu põhitõed. Oma kõige kuulsamas teoses "Jumala linnast" põhjendas ta Rooma rüüstamist germaanlaste poolt Jumala ükskõiksusega maise võimu vastu. Augustinus on nii kirjanduslikus kui ka teoloogilises mõttes ladina kirikuisadest üks suuremaid. Kuni 13. sajandini oli tema õpetus lääne kristluses domineeriv, ja ka Aquino Thomas oma aristotelismiga peab Augustinust suure au sees. Augustinus on kristliku filosoofia põhiprobleemide peamine sõnastaja ja nende üldiste lahenduste näitaja. Tema õpetus tugineb põhiliselt Pühakirjale, kasutades Platoni ja uusplatoonikute motiive. Augustinus ei saanud küll olla platoonik ega uusplatoonik, sest nende koolkondade mõned
koolis I saj. esimesel poolel e. Kr. kirjutatud teosele "Muistsed arvamused" (Vetusta placita). Viimast kasutasid peale Cicero ka Varro ja Aëtios. Arvestatavat doksograafilist materjali leidub veel PseudoPlutarchose "Filosoofide arvamustes" (Placita philosophorum) ning Stobaiose ja Simplikiose teostes. Hilisemateks antiikfilosoofe käsitlevateks allikateks on apostlikud isad, (kreeka) apologeedid ja patristika. Olulisemad on siin just apologeetidest, kirikuisadest ja kristlikest kirjameestest need, kes antiik ja kristliku maailma vahel sarnasust otsisid (Hippolytos, Origenes, Clemens Alexandrinus, Augustinus jt.) (4). Filosoofilised koolkonnad kujunesid eelsokraatilisel perioodil välja nö ääremail: ühelt poolt kreeka Väike Aasia joonia linnades ning teiselt poolt kreeka LõunaItaalia ja Sitsiilia kolooniates. Siit ka filosoofia traditsiooniline jaotus "joonia filosoofiaks" (Mileetose koolkond ja selle järglased)
annaabi.ee 
