väikefeodaalidele, olles neile senjööriks. LÄÄN: ehk feood, mis on kõrgemalt valitsejalt haldamiseks, valdamiseks ja kasutamiseks antud valdus. ALLOOD: allood ehk pärisvaldus oli feodaalajal maaomand, mida omanik võiks piiramata käsutada, millel ei olnud feodaalsuhteid. Nt vabadel talupoegadel oli allood. MEIER ehk mõisavalitseja BANALITEET mõisniku ainuõigus leivaajule, veskile, kirikuandamid, kohtuanamid. Aadel kui suletud seisus kujunes 1011 sajandi vahetusel, kui suhted stabiliseerusid ja maavalduste liikumine vähenes. Pärandus läks isalt pojale, mitte võimsalae. Pärimisreeglid said selgemaks ja kindlamaks. MINISTRIAAL teenija, mitte vaba, kes täitis kuninga või piiskopi administratsioonis mingeid ülesandeid. Ministriaalil oli sama töö, mis aadlikel
Talupoja õigused sõltuvad sõltuvuse tasemest. Kui talupoeg tasub rendi ära, ei tohi mõisnik talt lampi maad ära võtta. - Säilis ka pärusvaldusi e. Alloodi omavaid talupoeg. Need olid vabad talupojad - Talipoekkond oli organiseeritud külakogukondade kaudu. - Tänu sunnismaisusele oldi ka mõisnike kaitseall - Tegeleti ka andamite andmisega vms. Banaliteet mõisniku ainuõigus e. monopol leivaaehjule, veskile jne, kirikuandamid, kohtuandamid. Seega talupoeg ise sai tihtilugu vaid elatusmiinimumi - Talupojal oli reaalne võimalus enda ühiskondlikku seisundit parandada (minnes linns vms) - Kõrgkeskajaks talupoegade koormised vähenesid, talupojad iseseisvusid. Villikatsioon e. Mõisamajanduse süsteem kaob, kuna pole enam tulus. - Kui väheneb mõisa majanduslik võim talupoja üle, väheneb ka õiguslik. See juhtus 12 sajandil Läänes.
Andamid koosnesid teoandamist. Teotööd käsitleti kui millegi sellisena, mis käis madalama sotsiaalse staatuse juurde. Raharenti maksid pigem jõukamad talupojad. Regulaarsetele andamitele järgnesid erakorralised andamid (pärimine, abielu). Erakorralistele andamitele lisandusid spetsiifilised maksud (näiteks banaliteedid, mis tähendas mõisniku monopoliõigust (leivaahjule, veskile, veinikeldrile). Andamitega oli seotud kohtupidamine, lisandusid kirikuandamid. Loonusrendina pidid talupojad andma mõisnikele osa oma talumajapidamise saagist. Peale selle võisid mõisnikud nõuda lihtsalt raha (taille). Tüüpilisele talupojale jäi elatusmiinimum, olgu ta vaba või mitte. Talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord hiliskeskajal, sunnismaisuse osaline kadumine Hiliskeskajal suurenes talupoja eneseteadvus ning nad soovisid enda seisu ühiskonnas parandada. Suureks murekohaks olid ''kaitseraha'' kindla suuruse puudumine ning
annaabi.ee 
