Keskajamuusika
b) alandada ennast põrmu, c) kahetseda patte, d) tänada kõigevägevamat tema lõputu armu eest.
Kristlane ei tohi rohkem otsida, kui lubatud on leida. Rahvamuusikas nähti ohtu kirikuvõimule. Enne VI saj oli suur osa
kirikumuusikast üle võetud Bütsantsist ja Süüriast (psalmoodia pühakirja lugemine vaimuliku poolt, hümnides domineeris
muusika). Vaimulik talitus koos elukauge ühetoonilise muusikaga pidi veenma usklikke maapealse elu tühisuses ja avama
nende hinge kiriklikkudele dogmadele ja tõotatud igavesele elule.
Lääne kirikumuusika sümboolseks keskuseks sai Rooma, mille reaalne tähtsus kasvas eriti alates paavst Gregorius
Suurest. Erinevad rahvuslikud arengusuunad keskaja liturgias ohustasid kiriku ühtsust ja mõjuvõimu. Paavst Gregorius I
(Suur, 540-604, paavstiks 590) juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat, mille käigus ühtlustati ka kogu liturgia.
annaabi.ee 
