Maurice Ravel Selgete piiridega meloodiline muusika Eeskujuks hispaania muusika klaveripala – “Vetemängud” Ekspressionism ja atonaalsus Täiesti uut laadi muusika Sünged, rasketeemalised teosed dodekafoonia – 12-heli tehnika, atonaalsuse edasiarendus. Kõik oktavi 12 tooni on olulised. Arnold Schönberg (1874-1951) Tähtsaim ekspressionismi esindaja I – ekspressionistliku kallakuga hilisromantismiline (“Kirgastunud öö”) II - üleminekuperiood tonaalsuselt atonaalsusele (lühiooper – “Ootus”) III - seeriatehnika ehk dodekafooniline periood (“Mooses ja Aaron”) IV - hiline periood (vokaalsümfooniline teos “Kol Nidre”) Anton Webern, Alban Berg ja Arnold Schönberg moodustasid uue Viini koolkonna. Neoklassitsism 1920-1940 aastatel Eeskuju barokk- ja renessanssmuusikast Harmoonia lihtsustamine
• Suurte muutuste aeg • A. Schönberg, A. Berg ja A. Weber Arnold Schönberg (1874–1951) • Austria, hiljem Ameerika helilooja • Iseõppija – viiul ja tšello • Töötas Viinis pangaametnikuna, hiljem muusikuna • Õpetas Sterni konservatooriumis Berliinis kompositsiooni, hiljem oli eraõpetaja Viinis • Õpilased – A. Berg ja A. Webern I tonaalne periood (kuni 1905) • Saksa hilisromantismi traditsioonid • Kirjutab suurtele orkestritele • „Kirgastunud öö“ („Verklärte Nacht“) • Inspiratsioon Wagneri „Tristanist ja Isoldest“ • Sümfooniline poeem „Pelleas ja Melsande“ • Sümfooniline kantaat „Gurre laulud“ („Gurrelieder“) • Kirjutas teost 11 aastat (1900-1911) • Wagneri ooperite emotsionaalne pilge ja Mahleri ja Straussi sümfooniline orkestratsioon • Kas tonaalsus on enesestmõistetav? II antonaalne periood (1905- 1913) • Eelistab väikseimaid koosseise
,,Reinhold" Intensiivne ja farsiivne väljenduslaad. Tuntuim on Arnold Schönberg muusikas autoditarkt- iseõppija. Lapsena õppis oma käel tsellot ja viiulit. Töötas pangas ja läks pankrotti, hakkas kabarees muusikuna mängima. 1933 emigreerus U.S.A-sse. Iseloomulik värvidemäng, teravajoonelised meloodiad, dissonantsid, äärmuslikud kontrastid. Ta loomingu saab jagada 3 perioodi: 1) hilisromantiline periood . ,,Kolm väikest pala kammerorkestrile" , ,,Gurrelaulud" , ,,Kirgastunud öö". 2) Atonaalne periood s.t ei ole põhihelistikke, lõpetatuse ja kodutunnet ei teki , pooletunnine ooper ,,Ootus" , melodraama ,, Kuu Pierrot" 3) Dodekafoonia- 12 tooni, 12. heliredel e helirida, s.t ükski noot ei kõla, kui eelmised 11 pole olnud , klaveripala ,, Ser lancem e kõige aeglasem" Pärast mitme stiili koosmõju kirjutab veel palju jutustajale, koorile ja orkestrile, üks tuntuim ,,Ellujääja Varssavist" , ,,Mooses jaTron" Avangardism.
20. detsembril 1898 toimub Zemlinsky vahendusel Viini Muusikaühingus (Wiener Musikverein) Fitzner-kvarteti esituses Schönbergi Keelpillikvarteti "Number null" D-duur esiettekanne. 1899.aastal Juhatab Heiligenstadtis meestelauluseltsi koori "Beethoven". Algab suhe Alexander von Zemlinsky õe Mathildega. 2. aprillil 1899 "Mõlemad" häälele ja klaverile. Septembris 1899 sünnib puhkuse ajal koos Alexander von Zemlinsky ja tolle õe Mathildega Payerbachis Keelpillisekstett "Kirgastunud öö" Richard Dehmeli luuletuse põhjal. 18. oktoobris 1901 abiellub Schönberg Viini kesklinna luteri kirikus Mathilde von Zemlinskyga. Noorpaar asub elama Viini IX linnaossa. Detsembris 1901 kolib Berliini ja saab dirigendikoha Ernst von Wolzogeni kirjanduslikus kabarees "Überbrettl". 8. jaanuaril 1902 sünnib tütar Gertrude. Richard Straussi soovitusel kutsutakse Schönberg harmoonia õppejõuks Sterni Konservatooriumi Berliinis
keraamikat, mis oli tihedalt seotud Iraani traditsioonidega. Kunsti taassünd toimus III sajandi esimesel poolel tänu Buddhismile. Kõikides India kunstivormides on rõhutatud, et miski ei kao ega lõpe täielikult, vaid kõik kordub. Miniatuurid India miniatuurne kunst kujutab endast puhtalineaarset käsitluslaadi, kus on rõhutatud voolavaid ja kauneid jooni ning kirgastunud värve, sealhulgas varjudele tähelepanu ei pöörata. Miniatuursed pildid kirjeldavad enamjaolt tseene India muinasjuttudest ning rahvaeepostest, mis jätab tüüpilise muinasjutuliku üldmulje. Sümbolid Kuna India kultuur on tihedalt seotud Budismiga, siis võivad paljud sümboolikad kattuda
Kunsti taassünd toimus III sajandi esimesel poolel tänu Buddhismile. Kõikides India kunstivormides on rõhutatud, et miski ei kao ega lõpe täielikult, vaid kõik kordub. Pildil on kujutatud Ajanta koobastest leitud seinamaal. (450-500 eKr) Miniatuur India miniatuurne kunst kujutab endast puhtalineaarset käsitluslaadi, kus on rõhutatud voolavaid ja kauneid jooni ning kirgastunud värve, sealhulgas varjudele tähelepanu ei pöörata. Miniatuursed pildid kirjeldavad enamjaolt tseene India muinasjuttudest ning rahvaeepostest, mis jätab tüüpilise muinasjutuliku üldmulje. Sümbolid Kuna India kultuur on tihedalt seotud Budismiga, siis võivad paljud sümboolikad kattuda. India rahvuslikuks lilleks on kroonitud India lootus, seda peetakse pühaks taimeks ning omab India mütoloogias ning kunstis erilist tähendust. India
Prantsusmaal rühmitus kuuik: Arthur Honegger, Darius Milhaud, F. Poulenc, L.Durey, G. Auric, G. Tailleferre. Paul Hindemith (1895-1963) Klaverisüit 1922 Ooper „Sinna ja tagasi“ Sümf „Maailma harmoonia“ Klaveriteos „Ludus tonalis“ MK Stravinski „Petrushka“, „Kevadpühitsus“ Erki Satie- originaalitses Ekspressionism MK Arnold Schönberg „Kirgastunud öö“ MK Schönberg „Ellujäänu/tunnistaja Varssavist“ Schönberg „Kuu- Pierrot“ , Viis klaveripala ja Kolm klaveripala 20. saj Vene muusika MK Shostakovich „7. Sümfoonia“ Prokofiev „Peeter ja hunt“ Rachimanoff „2. Klaverikontsert“ Minimalism ja postmodernism Steve Reich „Different Trains“ „City Life“ Philip Glass „Einstein on the Beach“ John Adams „Nixon in China“
üheks haruks ning sutrate tõlkimise ajal võeti seetõttu paljud teadmata mõisted üle taoismi mõistetest. Hiljem tõlgiti need tekstid täpsemalt ümber. Osad budistlikud koolkonnad väidavad, et me oleme juba Nirvaanas, kuid meie teadvus takistab meid sinna jõudmast. Huayani koolkond: Üritatakse kõike lahti seletada, analüüsida (sutrad). Pooldavad puhta maa mõistet. Meie teadvus hoiab meid sansaras- reaalsuses. Boddhisattwa on see, kes on kirgastunud, vaimselt valmis, kuid kes loobub Nirvaanasse minekust. On olnud palju vaidlusi eri koolkondade vahel. Dharma – õpetus, olemise minimaalühik. Budismis usutakse, et sündmused ei tule üksteise järel, vaid üheaegselt, lihtsalt meie teadvus tekitab mulje, et asjad järgnevad üksteisele. Dharmad tekkisid üheaegselt ning neid on olemas kaks vormi – staatiline ja eklektiline. Mitte miski pole reaalne ning ei eksisteeri päriselt, kõik on meie meelte poolt konstrueeritud
ainult eluks hädavajalikke esemeid. Ühe švetambara munga kohta on ette nähtud vaid 59 m2 riiet kõigi tema vajaduste täitmiseks (Gupta; 2003). Džainismi juurde käib rändamine, et ükski koht ei muutuks „omaks“ (Gupta; 2003). Džina on džainismis sünonüümne terminiga tīrthaṅkara, mis tähendab koolmekoha rajajat. Džinad ehk tirthankarad on õpetajad, kes džainistide uskumuse kohaselt on sansaarast jagu saades kirgastunud ja muutunud kõiketeadjateks. Samsaarat kirjeldatakse kui mitmekordset ümbersündi ning viletsat elu, mis on täis kannatust ning raskusi. Hinge saab sansaarast päästa vaid moksha. Moksha on džainismi uskumuste järgi kõrgeim tase, kuhu hing saab jõuda. Džinad aitavad õpilastel sansaarast vabaneda (Partridge; 2006 lk 165). Džainismil on Indias umbes kuus miljonit jälgijat (Postimees; 2015). 1.2 Arengusuunad meie ajaarvamise alguses
Alguses teenis Arnold elatist kabareemuusikuna. Ta sai kompositsiooni õppejõuks ning asutas Viini muusikaühingu 1918. Ta läks elama Saksamaale.Schönberg töötas Preisi Kunstide Akadeemias. Arnold oli sunnitud emigreeruma USA-sse, sest ta oli juut (30.ndatel hakkas natsidevastane liikumine, mis sundis teda oma rahvuse pärast lahkuma). 1) Tonaalsuse loominguperiood (~kuni 1905) Arnold lähtub Saksa hilisromantismi traditsioonist. „Kirgastunud öö“-palju kromatisme (pooltoonidega mängimine). Schönbergi ainus sümfooniline teos on „Pelleas ja Melisande“ – kõlalised sarnasused Straussi ja Mahleri loominguga. Sümfooniline kantaat „Gurre laulud“ – teos 5-le solistile, jutustajale, passiivsele 4-le koorile ja sümfoonia orkestrile. 2) Tonaalsuselt üleminek atonaalsusele (1905-1908 tonaalsus; 1909-1913 atonaalsus) 2
Õhtute kollane tolm Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märklaudadesse. Lastakse muidugi uljalt. Enamasti lastakse mööda. Sagedasti lastakse iseenese südamesse. Kaugume selle juurest, mis oli. Juurest ja varrest ja õisikust. Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida. Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla. Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda sündima kellegi kirgastunud kujutelmis. Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti! Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas? Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada! Ja miks sina siis veel seisad, keerutades eilse loosiratast, tugevnevate tiibadega tuvi? Mul pole kahjuks kedagi kadestada... Mul pole õnneks kedagi edestada... Mul pole midagi võita ja ammugi siis veel midagi kaotada... Mul pole isegi kellelegi andestada ega kelleltki andestust anuda....
Nüüd lahutab ta need. Lehtedepaaris ,,Poeet kõneleb kividele" (1948, ofort) pöördub kõneleja küll mõistuse ja inimlikkuse poole, ent tema vastas on kivised näod, otsekui tahumatud skulptuurid. Kunstniku missioonitunnetus seguneb neis lehtedes valusa skepsisega. Mitmeid lehti läbivad mõtisklused kunsti saatusest ja olemusest. Hilisperioodi tippteoseks on ,,Üksindus" (1950-52, pehmelakk), kus Viiralti noorpõlve- aegseid ,,madonnasid" meenutav naiskuju näib sümboliseerivat kirgastunud vaimu, kes liigub kristallilistes sfäärides. Paljud varasemad teosed töötab Viiralt sel perioodil ümber, nende hulgas ,,Lamava tiigri" (,,Tiiger kassiga", 1950, pehmelakk, kuivnõel) ja ,,Naerva kaameli" (,,Kaameli pea", 1950, pehmelakk). Paraku ei ole sellised ülekäimised teoseid mitte alati paremaks teinud. Ka tõmbab ta nõutavamatest töödest täiendavaid tiraaze. Siiski pidi Viiralt teostama ka tellimustöid
ühiskondlikus ülesehituses. Paljude kiiresti arenevate analüütiliste teadusharude 17 (küberneetika, semiootika, mänguteooria jt.) ülesandeks seati neid pingeid mõõta, tajuda, interpreteerida, töötamaks välja uusi ohtusid ja võimalusi arvesse võtvat paradigmat. Relatiivsest energiast kirgastunud maailm oli jõudnud postmodernismi lävepakule, kus ühiskonna keeruliste konstruktsioonide analüüs ei saanud enam rajaneda benthamistlikule utilitarismile. Pöördugem nüüd tagasi eelmisesse sajandivahetusse, et vaadelda lisaks Albert Einsteinile lähemalt veel teist juudi soost mõtlejat, kelle kohta ringleb vähemalt sama palju müüte ja anekdoote, ning kes esitas inimkonnale ja algavale ajastule vähemalt sama palju küsimusi, kui Einstein pakkus vastuseid. Freud 1897
naise. Levinud olid sugulasabielud. 29-aastaselt nägi Buddha legendi kohaselt linnas kepiga vanainimest, surnut ja askeeti, kes naeratas. Ta hakkas ise askeediks, lahkus kodunt oma poja sündimise ööl. Olevat söönud ühe riisitera päevas. Tal oli viis õpilast. Ta sai ühel hetkel aru, et nälgimine ei vii kuhugi. Ta sõi kõhu täis ja pesi end puhtaks. Ta istus Bodhagayas ühe puu alla ja 49 ööpäeva pärast olevat kirgastunud. Legendi kohaselt olevat teda kiusanud ka surmajumal. Kirgastudes sai temast Buddha (kirgastunu, virgunu, enne oli Siddharta Gautama) Pärast kirgastumist otsis oma õpilased üles ja pidas neile jutluse, pani liikuma dharma-ratta, mis on kaheksa kodaraga ratas. Jutluse pidas ta Sarnathis. Õpilastest said uue budistliku kogukonna, mungavennaskonna liikmed (sangha kogudus). Buddha kirgastus 40-aastaselt, suri 88-aastaselt. Ülejäänud elu jutlustas ta, asutas mungakogudusi
umbusaldus. Neil aastail tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puskini poeemide tõlkeid ja värssromaani "Jevgeni Onegin" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks. Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund" (1966), kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. "Tähetunnis" ületas autor traagilise elutunnetuse, valdavaks sai kirgastunud eluvaade. Looduspiltide tunde- ja mõtteassotsiatsioonides on tajutav luuletaja ja kodumaa saatuse samasus. Alveri järgmisedki luulekogud ("Eluhelbed", 1971; "Lendav linn", 1979) on koostatud valikkogu põhimõttel: vanu ja uusi luuletusi ühendades rõhutab autor, et luuletaja looming on üks tervik. Kirjaniku viimase eluperioodi luuletusi sisaldab kogu "Korallid Emajões" (1986).
osakssaanud umbusaldus. Neil aastail tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puskini poeemide tõlkeid ja värssromaani "Jevgeni Onegin" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks. Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund" (1966), kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. "Tähetunnis" ületas autor traagilise elutunnetuse, valdavaks sai kirgastunud eluvaade. Looduspiltide tunde- ja mõtteassotsiatsioonides on tajutav luuletaja ja kodumaa saatuse samasus. Alveri järgmisedki luulekogud ("Eluhelbed", 1971; "Lendav linn", 1979) on koostatud valikkogu põhimõttel: vanu ja uusi luuletusi ühendades rõhutab autor, et luuletaja looming on üks tervik. Kirjaniku viimase eluperioodi luuletusi sisaldab kogu "Korallid Emajões" (1986). Alveri luule on sisutihe, tundlik ja vorminõudlik, see kätkeb endas rohkesti rahvakeele
Sinna määratud isikud olid teinud pattu, aga anti lootust: pärast mõnda aega kannatamist avanevad taevaväravad. Dante patt – kõrkus. Põrgus allegooria, puhastustules satiir ja grotesk taanduvad. NB! Seitse pattu: uhkus, kadedus, viha, laiskus, ihnus, liigsöömine, liiderlikkus. Paradiis – sinna pääsevad vähesed väljavalitud, kes on jumalat pühendunult teeninud. Nt. märtrid, Karl Suur, Roland, Aquino Thomas, Beatrice. Suur särav kirgastunud paik. 2. M.Underi elu ja looming, paari luuletuse analüüs Sündis Tallinnas, hakkas seal erinevaid ameteid pidama. Peres oli viis last, majanduslik olukord oli mõõdukalt kitsas- nälga polnud, lapsed pandi kooli, kuid rikkust polnud. Vanemad olid rangelt usklikud, ema oli tõsisem kui isa, isal oli jutustamisand, olevat vennastekoguduse jutlustajana sõna seadnud. Esmalt väikelastekool, siis tütarlaste eraalgkooli (saksakeelne). Peamiselt õpiti seal usuõpetust.
See laad avardas luule aineala, tõestas argielu luuleväärsust, avastas ilu tavalises tööinimeses. Eluliste faktide kunstiliselt eesmärgistatud koondamise puhul sündisid niimoodi üldistusjõulised lüürilised teosed, ebaõnnestumise korral muutus luuletus pelgaks kirjelduseks. 92 · Teine suund realismis koondas peatähelepanu elust võetud aine psühholoogilisele läbitöötamisele, püüdles vaimselt kirgastunud ja tähendusrikkale esitusele. Kõige selgemalt esindasid seda laadi M. Under ja J. Semper, nende kõrval ka H. Visnapuu. Eri arengutendentsid ja nende mitmesugune põimumine avardas perioodi lüürika väljendusvõimalusi. · Aastail 1934--1940 arenes eesti lüürika taas muutunud tingimustes. Võimuaparaadi surve kiuste säilitas luule põhiosa oma võitlusvaimu, kuigi esines ka tagasilangusi ning järeleandmisi ametlikule sotsiaalsele tellimusele
annaabi.ee 
