selgroogseid loomi 50 liiki. Kaitsealustest seeneliikidest on mitmed Eestis oma levila põhja-, kirde- või idapiiril olevad, vähestes leiukohtades esinevad liigid, nagu näiteks fechtneri kivipuravik Boletus fechtneri, mõru kivipuravik Boletus radicans, roosa riisikas Lactarius controversus jt. II kategooria kaitsealuste loomaliikide hulka kuulub selgrootu loomaliik - kirju- e. apteegikaan Hirudo medicinalis, väikeste kinnikasvavate järvede elanik. Lisaks apteegikaanile on arvatud selgroogsete nüüd ka paksukojaline jõekarp, eremiitpõrnikas, väike- punalamesklane, männisinelane ning mustlaik-apollo. Selgroogsetest loomadest on II kaitsekategooriasse arvatud 2 kalaliiki: säga Silurus glanis - meie suurim mageveekala, kes Eestis on oma levila põhjapiiril ja tõugjas,1 roomajaliik - kivisisalik Lacerta agilis, kes on Eestis oma levila põhjapiiril; 35 linnu- ja 13 imetajaliiki ning
merikotkas, laululuik, mudanepp, samuti näiteks sookurg ja täpikhuik. Kliima ja siseveed: Tänu ümbritsevale merele on Hiiumaa kliima mereline. Tänu sellele on talved soojemad ja suved jahedamad, kui mandril. Õhu temperatuuri kõikumine on ka väiksem. Kevaded on külmemad kui mandril ja sügised soojemad. Veestik on Hiiumaal nõrgalt arenenud, sest sademete hulk on väike. Kõige pikemad jõed on Luguse jõgi(21 km ), Nuutri jõgi(11 km ) ja Vanajõgi(8 km ). Kõige suurem kinnikasvavate seisuveekogude kogum saare siseosas on madalas soises ümbruses asuv Tihu järvestik, mille moodustavad Tihu Suurjärv, Tihu keskmine järv ja Tihu kolmas järv. Need järved on kaitse all, neil on suur tähtsus veelinnustike tõttu. Tahkuna poolsaare keskosas asuvad kinnikasvanud Tahkuna Suurjärv, Kuusik järv ja Kodeste järv. Looduskaitse: Hiiumaa laiud ja Käina laht (17 700 ha), mis moodustavad kauni maastiku, tervikökosüsteemid
Enstüklopeediakirjastus] (lk. 280-281) Kalastik Väikejärvede kalastikus on arvatavasti umbes 30 liiki, neist sagedaimad ahven, haug, särg, koger, linast, latikas, roosärg, kiisk, luts, mudamaim ja viidikas. Haruldased on ojasilm, jõeforell, rääbis, peipsi siig, peipsi tint, teib, säinas ja võldas. Kõige rikkalikum kalafauna on suuremates, mõõduka toitesisaldusega järvedes. Liigivaene on näiteks madalate kinnikasvavate düseutroofsete või hüpereutfrootsete, sageli täielikult ummuksisse jäävate järvede kalastik. Kalade ummuksisse jäämist põhjustab järvede tugev eutroveerumine. Väikejärvede suure mitmekesisuse ja hajutatuse tõttu pole riiklik kalapüük tasuv ning väikejärved tuleks jätta kalasportlastele või rentida majandamiseks perekondadele. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 281-282)
liivavallide.Nimega järvi on umbes 30, enamik neist asub rannikul. Laguunist suureks rannajärveks kujunemas on Kirikulaht. Eespool mainitud loodeosa rannajärvedest on suuremad Veskilais, Tammelais, Mailaht ja Allikalaht. Merega ühenduses olevatel riimveelistel laisidel on oluline osa kalakoelmutena. Ühendused merega vajavad hooldamist, sest kuival ajal kahaneb nende veepid oluliselt, kalad ei pääse tagasi merre ja vohama hakkab roostik. Kõige suurem kinnikasvavate seisuveekogude kogum saare siseosas on madalas soises ümbrusesasuv Tihu järvestik, mille moodustavad Tihu Suurjärv(pindala kahanenud u 50 ha-ni)Tihu Keskmine järv(2,7 ha) ja Tihu Kolmas järv(4,6ha; Mäemetsa 1977).need on madalad kaitsealusega järved, millel on suurtähtsus veelinnustiku tõttu (Mäemetsa 1977). Umbes samasugune järvestik on olnud tahkuna poolsaare põhja-siseosas. Suurem osa neist on muutunud soodeks. Vett on veel sealses Suurjärves ja sedagi peamiselt kevadeti
Pilli andmeil ligikaudu 30, enamik neist asub rannikul. Laguunist suureks rannajärveks kujunemas on Kirikulaht (110 ha). Eespool mainitud loodeosa rannajärvedest on suuremad Veskilais (20-35 ha), Tammelais (5-20 ha), Mailaht (17 ha) ja Allikalaht (16 ha). Merega ühenduses olevatel riimveelistel laisidel on oluline osa kalakoelmutena. Ühendused merega vajavad hooldamist, sest kuival ajal kahaneb nende veepind oluliselt, kalad ei pääse tagasi merre ja vohama hakkab ka roostik. Kõige suurem kinnikasvavate seisuveekogude kogum saare siseosas on madalas soises ümbruses asuv Tihu järvestik, mille moodustavad Tihu Suurjärv (pindala kahanenud u 50 ha- ni), Tihu Keskmine järv (2,7 ha) ja Tihu Kolmas järv (4,6 ha). Need on madalad kaitsealused järved, millel on suur tähtsus veelinnustiku tõttu. Umbes samasugune järvestik on olnud Tahkuna poolsaare põhja-siseosas. Suurem osa neist on muutunud soodeks. Vett on veel sealses Suurjärves ja sedagi peamiselt kevaditi
Veelahe- on piir või piirivöönd valglate, vesikondade või jõgikondade vahel. Jõgikond- ehk jõe valgala on ala, kust jõgi saab oma vee. Jõetaimestik. Iseärasused:mitmed ökoloogilised vormid,välispind kaetud limaga kaitsekohastumus. Taimed jõe kaldal(päideroog,luigelill,hundinui), kaldalähedases ribas(rooghein, jõgiputk,murkputk) ja vees(ujuv penikael,räni-kardhein) Mürgiputk kuidas tunda: iseloomulik kasvukoht: niisked porimülkad, järve- ja kraavikaldad, kinnikasvavate veekogud. Kuivas ei kasva! Veidi kaardunud varrega. Parim määramistunnus on maa-alune risoom - pikuti pooleks lõigatult, on seest tühi, kuid ristivaheseintega kambriteks jaotatud. Jõeloomastik. Selgrootud(kiiljas jõekarp,keeristigu,liuskur,jõevähk) Jõekalad: Eurütermsed(veetemp ei piira-haug,lepamaim), Külmaveelised(temp kuni 13c- jõeforellm,ojasilm), Jahedaveelised(13C-17C-harjus), Soojaveelised(15C-16C- koger,säinas,hink,kiisk)
Liigivaesed madalsood Sootasandikel ja vähese äravooluga nõgudes. Veeseis enamasti püsivalt kõrge. Küllastumata turbaga madalsoomullad. Taimekooslused suhteliselt liigivaesed. Sagedamad taimekooslused: hirsstarna hariliku tarna, niitja tarna sirbiku, sookastiku, ahtalehise villpea, kollase tarna, luhttarna, angervaksa soo-kurereha. Õõtsiksoorohumaad Õõtsik-madalsood. Asuvad kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses. Kamara paksus tugevasti varieeruv. Põhjaveetase alati kõrge. Tähtsamad taimekooslused: niitja tarna skorpionsambla, pilliroo, ümartarna, pruuni sepsika skorpionsambla, ubalehe mudatarna ja konnaosja kooslus. Pärandkooslusteks saab pidada vaid tinglikult, sest need on primaarsed kooslused, püsivad inimese vahelesegamiseta. Pindala Eestis ilmselt sadades hektarites
-toitub mineraaliderikkast veest Madalsoo võib olla tingitud: vesi voolab lohku kokku allikast – allikasoo üleujutusala – lammisoo Raba e. kõrgsoo -31% -ümbruskonnast kõrgem ala -toitub mineraalidevaesest veest (sademed) -kujuneb turba kuhjumisel Siirdesoo -12% -üleminekukooslus madalsoolt rabale -vesi suhteliselt mineraalainete vaene -mätastel raba moodi, mätaste vahel madalsoo moodi Madalsood liigitus *Õõtsiksood -esineb: kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses -toitainete sisaldus: keskmine kuni kõrge -taimkate: muda-, pudel, ümar- ja niitjas tarn, soopihl, ubaleht. Eutroofsed turbasamblad, sirbikud *Luhasood -esineb: jõgede ja järvede luhtades -iseloomulik: perioodilised üleujutused -toitainete sisaldus: keskmine -taimkate: pilliroog. Põõsastest pajud. *Allikasood -esineb: allikate ümbruses -iseloomulik: survelised põhjaveed
Soo ja soostik Madalsoo puhul: Rabade puhul -üks nõgu -rabalaamid -eraldatud soometsadega – soostik -laugas -suuremad soostikud: Epu-Kakerdi, -älves Puhatu,Lihula-Lavassaare -servamäre SOODE TAIMEKOOSLUSED Madal- ja siirdesoode liigitus Madalsood *Õõtsiksood -esineb: kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses -toitainete sisaldus: keskmine kuni kõrge -taimkate: muda-, pudel, ümar- ja niitjas tarn, soopihl, ubaleht. Eutroofsed turbasamblad, sirbikud *Luhasood -esineb: jõgede ja järvede luhtades -iseloomulik: perioodilised üleujutused -toitainete sisaldus: keskmine -taimkate: pilliroog, konnaosi, luht-, sale, põis- ja mätastarn. Põõsastest pajud. *Allikasood -esineb: allikate ümbruses
annaabi.ee 
