ja koemustri paigutus juba alguses teada olema. Lihtsa pöidlaauguga kinnas kootakse sõrmedeni nagu labakinnas. Pöidlakiiluga kindal algab kulu kudumine kõhe randmeosa järel. Tavaliselt toimub kulu kudumine õhksilmustega (koesse jääb auk). Ohksilmus võetakse vardale koesilmuste vahelt. Iga kasvatusringi järel kootakse 3--4 ringi kasvatamata. Joonisel märgivad punktid kasvatamise kohta. Kui pöidlakiilu kõrgus on paras, võetakse kiilusilmused abilõngale ja luuakse koelõngast nende köhale uued silmused, kuid nelja võrra vähem, ja kootakse edasi. Pärast pöidlaaugu tegemist kootakse 2--3 ringi, siis kootakse pöidlaaugu kummagi otsa köhal kaks silmust kokku. Kahandamisringile järgneb üks ring kahandamata. Nii kootakse, kuni jääb järele sama palju silmuseid, nagu oli enne pöidlakiilu alustamist. Edasi kootakse otse kuni väikese sõrmeni (proovida kätte).
Enne värvimist lisati ka peitsaineid, mis aitavad värvil värvitavale materjalile kinnituda. Rohket kasutust on leidnud indigosinine, mis levis rändkaupmeeste kaudu. Kuna esialgu oli see väga hinnaline, siis värviti sellega ainult kindalõngu. 19. sajandi lõpus hakkas ka Võrumaal levima aniliinvärvide kasutamine, mis võimaldas kergema vaevaga saada säravamaid toone. Kui ostuvärvi polnud käepärast, kasutati värvimiseks metsataimi, sest nendega värvitud lõng ei andnud pestes värvi. Tehakse ka vahet naiste ja meeste kinnastel. Naistekindad on värvikamad, esineb palju punast ja sinist. Meestekindad on palju tumedamate toonidega. 5 1.4 Kindakirjad Kindakirju on edasi antud põlvest põlve. Paljud kindad kooti vanade kinnaste järgi. Kooti ka spetsiaalseid näidiseid-proove. Proovidele kooti sõitudel nähtud kindakirju, kombineeriti ise või võeti ideid loodusest.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
