Paul I oli igasuguste teadusseltside töö ametlikult keelanud. Hupelgi pidi oma lugemisseltsi sulgema ja "Neue Nordische Miscellaneeni" väljaandmise lõpetama, kuid jätkas tööd "Topograpische Nachrichteni" täiendamise kallal. Täiendköidet tal välja anda siiski ei õnnestunud, sest tema süber, kirjastaja Hartknoch oli surnud ja tema poeg viis kirjastuse tsensuuri eest Riiast Saksamaale. 1790. aastate lõpul pakuti Hupelile ka Liivimaa kõrgeima kirikuametniku, kindralsuperintendendi kohta, kuid ta otsustas sellest loobuda. 30. detsembril pani ta maha ka oma ameti Põltsamaa kirikuõpetajana ning otsustas oma vanaduspõlve veeta Paides, kuhu ta saabus 1805. aasta mais. August Wilhelm Hupeli surm 26. jaanuar 1819 Paides jätkas Hupel tegevust teadus- ja rahvavalgustustööd. Ta oli kirjavahetuses ka mitmete noorema põlvkonna estofiilide, sealhulgas Johann Heinrich Rosenplänteriga. Hupel säilitas oma aktiivsuse kuni viimaste eluaastateni
Noormeeste oskused äratasid kuningakojas laialdast tähelepanu. Karl XI andis oma käega kummalegi poisile ühe kuldtukati. Samuti saadi kuningakojast toetust koolimajade ehitamiseks ning õigustusi senistele taotlustele. FORSELIUS TÕLKETÜLIDES Peale Stockholmi reisi pidi Forselius sekkuma tülidesse, mis puhkesid "Uue Testamendi" tõlkimise ümber. J. Fischer oli kogu eestikeelse piibli väljaandmise enda kätte võtnud ja plaanis tõlkida just Forseliuse ortograafia alusel. Kindralsuperintendendi algatusel kutsuti kahe piiskopkonna saadikud augusti lõpul Césise lähedale Liepa mõisa kokku, et nn. 1686. piiblikonverentsil ühisleppele jõuda tõlke- ja keeleküsimustes. Forselius sõitis kohale eksperdina, et tutvustada oma ortograafia aluseid ja arutada piiblinimede kirjutamisküsimusi. Ühist kokkulepet aga ei saavutatudki ja 25. septembril sõideti kodudesse tagasi. Forseliusel algas kolmas seminaris töötamise aasta, talurahvakoolidesse
Otsustavaks tõukeks rahvahariduse parandamisele sai pietismi levik. 1736. aastal kindralsuperintendendiks saanud Jakob Benjamin Fischer töötas välja esimese provintsi haarava rahvakoolikorralduse projekti, mis kehtestati 1739. aastal Rahvahariduse miinimumnõueteks seati luteri katekismuse viie peatüki ülesütlemine koos seletamisega, iseseisev Piibli lugemine ja lauluraamatu kasutamine. 1765. aasta Liivimaa maapäev võttis vastu kindralsuperintendendi Zimmermanni koolikorralduse kava, mis nägi ette koolide rajamist igasse kihelkonda ja suurematesse mõisatesse. Mõisnikud suhtusid sellesse külmalt. 18. sajandi lõpuks oskas Liivimaal lugeda üle poole eesti talurahvast, Eestimaal mõnevõrra vähem. Kirjaoskus jäi talupoegade seas haruldaseks, mõne pool oli kirjutama õpetamine isegi keelatud. 7 Eesti 18. sajandil Baltikumi 18
Tegusamaks piiskopiks Eestimaal oli Joachim Jhering. Tema seadis Luteri kiriku kindlale alusele. 5 Liivimaal segas luteri kirikut Poola ülemvõim. Rootsi aja saabudes, aga seati Liivimaal samuti sisse luterlik kirikuvalitsus-konsistoorium. Vaimulikkonna eesotsas oli kindralsuperintendent, kelle mõjuvõim oli võrdne piiskopiga. Hiljem toodi Liivimaa kirikuvalitsus üle Tartusse ning kindralsuperintendendi kohti täitsid enamasti ülikooli professorid. Nimekaim Liivimaa kindralsuperintendendiks sai Johann Fischer. Ta tegeles koolihariduse edendamise, rahvakirjanduse väljaandmise ja Liivimaa kiriku organisatoorne kindlustamine. Luteri kiriku rolli suurenemine pidi aitama kaasa ka Eestimaa ja Liivimaa rootsistamisele. Sellega seoses oli ka igasuguste teistesse usuvooludesse ja sektidesse eitav suhtumine. Püüti vastu seista ka siia levinud usuvooludele.
Ramat" oli värsimõõtu arvestavam ning keelelt ühtlasem. Antud etapil olid olulisemad tegijad Kullamaa pastor Heinrich Göseken ja Urvaste pastor Johann Gutslaff. Göseken tundis hästi eesti keelt ja piisavalt ka värsitehnilisi võimalusi. Vene-Rootsi sõja ajal Tallinna põgenenud Göseken ja Gutslaff töötasid koos Uue Testamendi tõlke kallal. Selle viis lõpuni katkust pääsenud Göseken. Kirikukirjanduse tõlkimise-avaldamise järgmine etapp algas Liivimaal kindralsuperintendendi Johann Fischeri tegevusega. Ta oli saanud loa trükikoja asutamiseks, eelkõige Piibli avaldamiseks. Ta kutsus endale appi Adrian Virginiuse, kelle kõige olulisemaks tööks on "Meije Issanda ja Jesusse Kristusse Wastne Testament", see on oma aja mahukaim, keeleliselt ühtlustatuim, kirjansõna järgnevat arengut mõjutav ning kultuurilooliselt oluline teos. Heinrich Gutsleff toimetas trükki oma isa Eberhard Gutsleffi käsikirja. "Meie Issanda Jesusse Kristusse Uus
"Tarto-Ma Kele Laulu-Ramat" oli värsimõõtu arvestavam ning keelelt ühtlasem. Antud etapil olid olulisemad tegijad Kullamaa pastor Heinrich Göseken ja Urvaste pastor Johann Gutslaff. Göseken tundis hästi eesti keelt ja piisavalt ka värsitehnilisi võimalusi. Vene-Rootsi sõja ajal Tallinna põgenenud Göseken ja Gutslaff töötasid koos Uue Testamendi tõlke kallal. Selle viis lõpuni katkust pääsenud Göseken. Kirikukirjanduse tõlkimise- avaldamise järgmine etapp algas Liivimaal kindralsuperintendendi Johann Fischeri tegevusega. Ta oli saanud loa trükikoja asutamiseks, eelkõige Piibli avaldamiseks. Ta kutsus endale appi Adrian Virginiuse, kelle kõige olulisemaks tööks on "Meije Issanda ja Jesusse Kristusse Wastne Testament", see on oma aja mahukaim, keeleliselt ühtlustatuim, kirjansõna järgnevat arengut mõjutav ning kultuurilooliselt oluline teos. Heinrich Gutsleff toimetas trükki oma isa Eberhard Gutsleffi käsikirja. "Meie Issanda Jesusse Kristusse Uus
luteri kiriku Eestimaal kindlale alusele seada Liivimaal takistas luteri kiriku tegevust katoliku Poola ülemvõim, enne Rootsi alla minekut tegutses Liivimaa maakogudustes kõigest viis luteri usu pastorit nagu Eestimaal, loodi ka Liivimaal luterlik kirikuvalitsus konsistoorium, vaimulikkonna eesotsas seisis kindralsuperintendent, kelle volipiirid olid võrreldavad Eestimaa piiskopiga, pärast Tartu ülikooli asutamist toodi Liivimaa kirikuvalitsus üle Tartusse ning kindralsuperintendendi kohti täitsid enamasti ülikooli professorid nimekaimaks Liivimaa kindralsuperintendendiks sai Johann Ficher, keda kutsuti uueks Liivimaa apostliks, tema teeneks oli koolihariduse edendamine, rahvakirjanduse väljaarendamine ning Liivimaa kiriku organisatsiooniline kindlustamine teine silmapaistev intendent oli Ilmar Samson (nõiaprotsessid) Rootsi võimu kehtestamine kogu Eesti alal langes kokku Kolmekümneaastase sõjaga Euroopas, kus
annaabi.ee 
