a talve ja kevade jooksul tungisid Punaarmee idast ja lääneliitlased läänest Saksamaa territooriumile. 26. veebruaril 1945.a. toimus Punaarmee läbimurre Brombergist kuni Läänemereni. 16. aprillil algas Oderi ja Neisse joonelt lähtuv Punaarmee suurpealetung. Berliin piirati sisse 25. aprillil kohtusid USA ja NSVL väed Elbe-äärses Torgaus. 30. aprillil 1945 Hitler koos Eva Brauniga sooritavad enesetapu. 2. mail 1945.a. Berliin kapituleerus. 7. mail kindralooberst Jodl kirjutas Eisenhoweri peakorteris Reimsis alla Saksa Wehrmachti tingimusteta kapitulatsioonile. 8. mail 1945 Saksamaa lõplik kapituleerumine , mil kordasid kapitulatsiooniakti kindralfeldmarssal Keitel, kindraladmiral von Frieburg ja kindralooberst Strumff Punaarmee peakorteris marssal Zukovi juures. Üldine kapitulatsioon jõustus 9. maist 1945.a. Teise m aailm asõja lõpp, Jaapani kapituleerum ine
sideohvitser ja mõned saklastest majandusallohvitserid. Pataljonid kandsid mitmesuguseid nimetusi nagu Abteilung, Sicherungs Abteilung. Alates 1943. aasta detsembrist kinnitati pataljoni nimetuseks Eesti Politseipataljon nr... Esimene politseipataljon (nr 29) formeeriti 5. novembril 1941 Tallinnas majot Johann Peikeri juhtimisel (530 meest). Julgestusgruppid: Korralduse nende formeerimiseks andis kindralooberst Georg von Küchker (1881-1968). Julgestusgruppidesse astunud meestega sõlmiti aastane teenistusleping. Iga julgestusgrupp (JG) koosnes 657 mehest, kellest 57 olid staabi koosseisus, 600 meest jagunesid neljaks kompaniiks, igas vastavalt 150 meest. 1941.-1942. aastal formeeriti eestlastest 6 JG. o JG 181 Tartus ja Põltsamaal, ülem: August Vask. o JG 182 Viljandis, Tartus ja Põltsamaal, ülem: Richard Tammemägi
rahulepet murdsid oli eestlaste seas tunda kergendust. Saksa väed liikusid meeletu tempoga Idarindele. Kolm päeva peale konflikti puhkemist vallutati juba Kaunas ja peatselt oldi Eestis väljas. Kohe peale Saksa relvajõudude saabumist siia algas eesti rahvusväeosade loomine. Algas ka vabatahtlike värbamine Wehrmachti 16. ja 18. armee julgestusgruppidesse. Korralduse julgestusgruppide formeerimiseks andis 1941. aasta augusti lõpus Saksa 18. armee ülemjuhataja kindralooberst Georg von Küchler, kes varsti tõusis armeegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks. Algselt loodi mitmesuguseid üksikpataljone, näiteks julgestuspataljon, idapataljon, kaitsepataljon ja politseipataljonid ja ka üksikkompaniisid. Nende ülesanne oli tagalajulgestamine, põhiliselt väegrupile Nord. Küll aga oli sakslastel ebakõla – wehrmachti diviisides tohtisid teenida ainult sakslased. See probleem lahendati aga kiirelt, Eesti väeüksusi ei nimetatud pataljonideks, vaid gruppideks
aasta suveks oli mul tekkinud kindel veendumus, et Vene vägede võimas koondumine ja sellele järgnev kallaletung Saksamaale võib asetada meid strateegiliselt ja majanduslikult äärmiselt kriitilisse olukorda. Eriti olid ohustatud kaks itta nihutatud tiibmist baasi - Ida-Preisimaa ja Ülem-Sileesia. Juba esimestel nädalatel pärast Venemaa rünnet sattunuks Saksamaa äärmiselt ebasoodsatesse tingimustesse. Meie kallaletung oli selle ähvarduse vahetu tagajärg." 5) Sama rääkis ka kindralooberst A. Jodl, kes ütles: "Valitsuse poliitiline arvamus oli, et olukord läheb keeruliseks siis, kui Venemaa ründab meid esimesena." 6) Mõned Saksa kindralid siiski mõistsid Stalini mängureegleid ja võtsid need omaks. Vene Sõjaajaloo zurnaal [VIZ, 1990. nr. 3] kirjutas: Paulus Kindral Paulus "1946. aasta 9. jaanuaril pöördus (kindralfeldmarssal) F. Paulus Nõukogude valitsuse poole kirjaliku
rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse 8 taastamist. Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Kuigi julgestusüksused kuulusid
läänepiirina ette Oderi-Neisse liini. Nõukogude Liit lubas pärast Saksamaa purustamist astuda sõtta Jaapani vastu, saades õiguse haarata enda kontrolli alla Korea põhjaosa (kuni 38. paralleelini) ning annekteerida Kuriili saared ja Sahhalini lõunaosa. 1945. aasta kevadel kandusid lahingud Saksamaa sõjaeelsele territooriumile. Punaarmee vallutas 2. mail Berliini. Hitler sooritas 30. aprillil enesetapu. Kindralooberst Alfred Jodl kirjutas 7. mail alla Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonile. 8. mail 1945 lakkas senine Saksa riik eksisteerimast. 7 Aasias jätkus sõda Jaapani ja liitlaste vahel sügiseni. USA heitis 6. augustil Hiroshimale ja 9. augustil Nagasakile aatomipommi, et kiirendada Jaapani kapituleerumist. 14. augustil Jaapan alistuski, ja 2. septembril 1945 kirjutati alla kapitulatsiooniakt
See polnud esimene Maapäev, millest Patkul osa võttis. Tema üllatuseks pakkusid kaaslased teda maamarssaliks. Patkuli auahnust tundes on väga imelik, et ta seda suurt au ei tahtnud ometi vastu võtta. Küll aga võttis ta vastu pakkumise olla Stockholmi saadetav delegaat. Seejuures oli hea, et teda ei saanud kuningas süüdistada omakasus, sest tal oli varasemast ajast kuninga turbekiri, et tema mõisad reduktsiooni alla ei käi. Patkuli kaaslaseks valiti Patkulist 20 aastat vanem kindralooberst parun Leonhard von Budberg. Suve lõpuks said need paberid korda, siis kogunes veel Maapäev Tartus, millest Patkul osa ei võtnud. Selle asemel said Maapäevale kogunenud temalt jahmatava kirja, kus öeldi, et Patkul Stockholmi minna ei saa, kuna Riia raad ja kuninglik ülemfiskaal seda ei luba. Mis oli juhtunud? Patkuli temperamentlik taltsumatus oli talle järjekordse vingerpussi mänginud. 1688. aastal oli Blome (Kulsdorf) mõisa omanik Werner Witte Riia raadi kohtusse kaevanud
Atlandi konvoides. Nii teenis sõjaväestatud Briti kaubalaevastikus sõja ajal umbes 1000 eesti meremeest, neist 200 laevaohvitseridena. Vähesel arvul eestlasi oli ka Kuninglikes Õhujõududes ja maaväes ning USA sõjaväes, kokku mitte üle paari saja. Suvesõda 22. VI 1941 Saksamaa pealetungi algus idas 26. VI Jätkusõda 2. VII sakslased Riias 3. VII Stalini raadiokõne („põletatud maa taktika”). Hävituspataljonid 7.–9. VII Saksa 18. armee (kindralooberst Georg von Küchler) ületab Eesti piiri Baltikumis tungis peale Saksa armeegrupp „Nord” (kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb), kokku 20 jalaväe -, 3 moto - ja 3 soomusdiviisi. Punaväel oli okupeeritud Baltikumis Balti grupp (marssal Kliment Vorošilov), kokku 19 jalaväe- ning 7- ratsadiviisi ja 5 soomusbrigaadi. 12. VII 1941 rinne peatub Pärnu jõe-Emajõe joonel 6. VIII Saksa väed jõuavad Kunda juures mereni 17. VIII sakslased Narvas 20.–25. VIII lahingud Tallinna pärast 28
28.07 Austra-Ungari kuulutab sõja Serbiale. 19.07 osaline mobilisatsioon Venemaal, 30.07 üldmobilisatsioon, millega sai Saksamaalt nõude mobilisatsioon katkestada. 2-5.11.1914 kuulutab koos UK ja Prantsusmaaga Türgile sõja. 1917 Prantsuse-Vene salaleping: Venemaa võib takistamatult määrata kindlaks oma läänepiiri (P-maa kartis Vene-Saksa separaatrahu. Sõda idarindel 1914-17'. Pärast Gumbinneni lahingut 1914' ning Ida- Preisimaalt taandumist saavad venelased lüüa kindralooberst von Hindenburgilt. 26-30.08.1914 Tannenbergi lahing – Vene armee piiratakse sisse. 6-16.09.1914 lahing Masuuria järvede ääres – venelased taanduvad Ida-Preisimaalt. Üldiselt sõdis Ida-Euroopas, natukene Türgis ja Balkanil. Lõpptulemusena kaotas territooriume. 03.03.1918 Brest-Litovski rahu, kus loobus Liivimaast, Kuramaast, Leedust, Eestist ja Poolast; Soome ja Ukraina tunnustamine sõltumatu riigina; reparatsioonid. See kestis 8 kuud, kuni Saksamaa taganes
annaabi.ee 
