Eesti II maailmasõja ajal
21.
veebruariks oli kokku tulnud üle 32 000 mehe. Selle suurre meeste hulka tõttu tekkisid
probleemid relva ja varustusega, sest neid ei jätku kõigile. Mobiliseeriti ka reservohvitserid,
korjati kokku teatud arv hobuseid ja vooriesemeid. Märtsialguseks oli kokku tulnud üle 45 000
mehe ja reservohvitseri.
Varsti tekkisid probleemid reservohvitseridega, sest nad hakkasid rahutuks muutuma. Neid ei
saadeti kohe väeosadesse, vaid nad pidid nädalaid ootama, enne kui kindralinspektor Soodla
mõne ohvitseri väeossa saata. Aga need inimesed olid ennast töökohtadest lahti võtnud ning
perekondade juurest ära tulnud. Kõik see tekitas pöhjendatud nurinat ja rahuolematust.
1944. aasta alguse mobilisatsioonisaginas kokku tulnud mehed saadeti Viljanidesse ja moodustati
seal kuus piirkaitserügementi, igaühes 2500 meest, ja ühe tagavararügemendi ning
väljaõpperügemendi. Eesti Leegion nimetati ümber 20. Eesti diviisiks ja osa mehi anti selle
käsutusse