Hundikutsikate eest hoolitsevad kik karja liikmed. Hunt toitub teistest saakloomadest. Suvel toitub hunt aga erinevatest koduloomadest, konnadest, hiirtest, putukatest ja linnumunadest. Hundi häälitsemine ei piirdu vaid ulgumisega. Hunt võib ka aegajalt haukuda, vinguda, uriseda, kiljatada, vigiseda. Haukumisega hunt tervitab, kutsub mängima või äratab tähelepanu. Kui hunt tunneb end ebamugavalt või on kärsitu, siis ta vingub. Urisemine on hoiatussignaal. Valu tundes hundid kiljatavad. Vigisemist tuleb ette kutsikatel, kes tahavad saada ema tähelepanu või toitu. Ulgumine on kogunemismärguanne. Samuti uluvad hundid jahilt tagasi tulles, andes tulekust pesas olevatele kutsikatele märku. Ulgumine on nagu tunnusmeloodia. Omavahel kommunikeeruvad hundid peamiselt kehakeele, ilmete ja silmadega. Hundil on palju rahvapäraseid nimetusi, sest vanasti kartsid inimesed teda nii hullusti, et ei julgenud isegi seda sõna "hunt" suhu võtta. Põhjuseks oli ka
Ta pidi seal teistele tulevärki näitama. Villu hakkas siis kivimüraka juures meisterdama. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte. Ilmkärakas käib enne, kui Villu kivist eemale on jooksnud koos oma abilise Mikuga. Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ma ise hakkasin seda lugedas samuti paanikasse minema. Lõpuks tõttab Villule appi Kõrboja preili. Ta ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide. Katsub seda lõhki käristada ja kui käed
annaabi.ee 
