E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Priidu näost oli selgesti näha, et ta naljatujus ei olnud. Naisterahvad lõid ehmatades käed
kokku.
«Mis sul viga, pojuke?» hüüdis ema värisedes., kuna Maiel nutt vataks oli. «Mis nad sinuga
tegid?»
«Vavommuveeveävavävavu!»
«Räägi selgesti!»
Vastuse asemel ajas Priidu suu laiali lahti Ja tähendas sõrmega suhu. Nüüd alles tuli välja, et
Priidul enam keelt suus ei olnud. Ässitaja suust oli ässitamise riist ara kaotatud.
« N a d on su k e e l e är a l õ i g a n u d !» kiljatasid naisterahvad ühest suust ja puhkesid
suure häälega nutma. Priidu noogutas valusa näoga pead ja heitis uuesti kummuli. . Sel päeval
ei saanud Risti Krõõt enam mahti rüütlite lahkust ning heldust kiita.
Kevad hakkas pikkamisi lähenema. Lund oli üksi metsades tükati leida, kuna lagedad kohad
ammugi paljad olid. Risti talus, kus muidu käredal talve ajalgi rahu ja rõõm olid valitsenud, ei
pandud seekord kevade tulekut suuremat tähelegi. Siin olid inimesed nagu uimastatud. Sepa