"kiljatades" - 1 õppematerjal

August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses

) VANAEMA (nagu enne, on keset tuba jõudnud). Meid kaitse oma vere sees, oh issand jumal, abimees!... MARI (rutuga ümbervisatud hilpudes, suures erutuses tagatoast tulles, hirmul vanaema ümbert kinni võttes). Vanaema! Vanaema! Oh jumal! Vanaema?... VANAEMA (hirmul). Ei tea, laps, ei tea! See ei olnud looma, see oli inimese hääl! MARI (kõige suuremas erutuses, tormab läve poole. Jõud lõpeb jalust, toetab uksepiida najale). Oh jumal, jumal!... (Kiljatades.) Margus! VANAEMA (värisedes ja lõdisedes). See ei olnud Marguse, see oli t e m a hääl! MARI (käsi ringutades). Halastaja jumal! Üle läve tõstavad Margus ja Jaanus käte peal TIINA, toovad tema sammsammult ette, tulevalguse poole. Tiina on närakates, metsik ja nälginud, endisest ilust ei ole enam midagi järel, ainult silmades on õnnelik sära. Tema käed on rinnus oleva haava peale surutud, ta väriseb ja lõdiseb, veri valgub põrandale.