Üks Eesti omariikluse taastajatest
korda nädalas jooksis Tallinna maanteed kuni Kärevere sillani ja tagasi. Kord oli
maanteeääres olevast õues palunud luba kaevust värskendavat vett juua. Eakas vanaproua, kes
parajasti puid lõhkus läks toast kruusi tooma, Uno võttis kirve ja aitas vanakesel kõik puud
ära lõhkuda. Tänulik perenaine oli väga mures, kuidas tasuda, sest Uno pakutud 10 rublast
viisakalt keeldus. Oota pojake, ma toon Sulle midagi tarest. Toodud kilekotikese selle
millegagi võttis tänuga vastu. Hiljem selgus et kotikeses olid värsked kanamunad, mis
ühiselamusse jõudes meenutasid midagi enamat. Aga rõõmsam pool oli asjal ka. Meie
igaõhtune ,,firmaroog" praekartul sai maitsva lisandi munapudru toel.
Veel on meeles tööpraktikad ja tollele ajale iseloomulikud leninlikud laupäevakud. Ega
eriti keegi Unoga punti minna tahtnud, sest ei jõudnud temaga töös sammu pidada. Hästi on
annaabi.ee 
