Otsekohesus kui misantroopia alge
halvustavaid ning salvavaid noote. Kas siis niisugune palk aususe eest ei õigusta
inimloomade ja kogu võltsi maailma jälestamist? Ka noor aadlik Alceste kinnitas
vastikust lipitseva ühiskonna vastu: "Ausõna, kaduda võib elamistahe, nähes pealt, kuidas
meil kõikjal laiutab pahe."
Väga paljud hingelised väidavad, et hindavad ülekõige ausust, tõde maitstes vallandub
aga vihahoog. Kas ausat inimest väärtustades saab valeks pidada tema vaateid?
Komplimendid, kiitusavaldused ja positiivsed kommentaarid tõstavad enesehinnangut,
negatiivsed arvamusavaldused sünnitavad aga pahameeltning sallimatust. Üdini .ausaks
jäädes koguneb paratamatult vaenlasi ning see maailm muutub üha enam
põlastusväärsemaks, inimesed järjest tülgastavamaks.
Ausust peetakse meie ühiskonna vältimatuks osaks, ema nõuab seda oma lapselt ning
abikaasad üksteiselt. Liigne otsekohesus näitab tahes-tahtmata kaaslaste tõelist palet ning
muutub misantroopia seemneks.