kandma. Kuna Hazel pole juba aastaid koolitöös osalenud, sunnib ema tüdrukut käima haigete tugirühmas. Seal kohtub ta Augustus Watersiga, kes põeb osteosarkoomi, mis on võtnud temalt jala; see on asendatud kunstjäsemega. Augustus ja Hazel saavad kohe sõpradeks, sest poiss keskendub tüdruku haiguse asemel talle enesele tema iseloomule, huvidele, perekonnale. Kuigi Hazel on poisist lummatud, otsustab ta mitte armuda, et poisile mitte rohkem kannatusi põhjustada. Noorte ühiseks kiindumusobjektiks saab Peter Van Houteni raamat ,,Ilmotsatu kannatus", mis pajatab samuti toimetulekust lapse vähiga. Teose avatud lõpust saab Hazeli ja Augustuse jaoks lõputute arutluste allikas. Suur soov kohtuda lemmikraamatu autoriga viib noored Amsterdami, kus kirjanik elab. Reis kujuneb aga hoopis teistsuguseks, kui nad oleksid osanud ette arvata ning reisi lõppedes avastab Hazel, et Augustuse vähk on naasnud. Indianas alustatakse järjekordset Augustuse rasket vähiravi, mis kahjuks ei
Seda poleks ilma rahata teha saanud. Poliitikud teevad võimsaid valimiskampaaniaid riputades oma plakateid igale poole üles ning pakkudes inimsetele väikeseid kingitusi: raha võimaldab neil inimeste poolehoidu ja tunnustust pälvida. Tavaliselt ju tagasihoidliku valimiskampaaniaga läbi ei löö.Kuid armastatakse ilma mingi tagamõtteta, keegi ei mõtle, mida tulemuslikku ta kõik selle tundega saab teha ning millist kasu see talle tuua võib. Alati ei pea kiindumusobjektiks olema mingi konkreetne inimene. Õnn on see, kui sa armastad iseennast, hetke, milles sa viibid, oma elu ja ennast ümbritsevat ning, mis kõige tähtsam, oled ise armastatud. Inimeste tunnustus, austus ning ennast vajalikuna tundmine paneb igaüht end hästi tundma ning mõtlema, et keegi temast hoolib. Kui inimene on täiesti rahul sellega, millises seisukorras ta on, siis saab seda ju õnneks nimetada. Õnn ise on nii lihtne, kuid selle saavutamine keeruline, vahel isegi võimatu
annaabi.ee 
