Eestist ning Emajõe ümbrusest. Seni on Eestis leitud ainult valmikuid ning Lääne-Eestist pole üldse uuemaid andmeid. Et valmikut märgata, peab tundma kiili käitumise eripära: keskpäeval rohe-tondihobu tavaliselt ei näe, ta ilmub välja alles päikeseloojangul ning toimetab hämaras. Selline käitumine on kiilide hulgas väga omapärane. Ohud ja vaenlased Kuigi kiilid on ise aplad röövputukad, peetakse jahti neilegi. Väiksemaid kiilivastseid söövad suuremad röövputukad, kalad ja konnad. Hiljuti koorunud abituid valmikuid nopivad taimevartelt roolinnud, toites nendega oma järglasi. Tugevaid tiivulisi täiskasvanud kiile püüavad lennult kärbsenäpid ja pääsukesed. Bioloogia ja elupaik. Kui suve jooksul võib näha kiile lendamas kõikjal, siis paaritumise ajaks suunduvad nad alati veekogude juurde. Rohe-tondihobu valib sigimiseks kergelt happelised seisuveekogud: kinnikasvavad järved või turbaaugud
langeb kiilidel soojale perioodile kevade lõpust sügiseni. Meie tingimustes talvel kiilivalmikuid ei esine kiilid talvituvad meil vastsete või munadena. Täiskasvanud kiilid liiguvad laialdaselt ringi, lennates sinna, kus on palju saagiks sobivaid putukaid. Tavaliselt kütivad nad saaki niitude, veekogude jms putukarohkete alade kohal, kuid pole harv ka juhus, kui nad koduaedadesse satuvad. Kui seal on nende jaoks sobivad tingimused paljunemiseks, võibki koduaia tiigist leida kiilivastseid. NÕUDMISED ELUPAIGALE Enamik kiililiike on paljunemiseks sobiva veekogu valikul väga nõudlikud. Nad vajavad varjumisvõimalusi, päikespaistelisi alasid, puhast vett, veest välja ulatuvaid taimi nagu hundinuiad vms ja sobivaid jahialasid. Seega nõuab oma aiatiiki kiilide paljunema meelitamine veidi vaevanägemist. Enamik kiililiike ei ela reostatud veekogudes. Kui tiigis elavad kiilid või soovitakse neid sinna
kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt. Ladina keelne nimetus Bufo bufo Harivesilik Tema selg on tume - pruunikasmust või täiesti must, kõht on oranzh, mustade laikudega. Nahk pole sile, vaid teraline. Sigimisperioodil kevadel ja suve alguses elutseb harivesilik vees - metsajärvedes, tiikides, jõesootides, turbarabades Vees kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid. Seevastu kuival maal sööb ta harva, siis vihmausse, nälkjaid ja putukavastseid Ladina keelne nimetus Bufo calamita Kõre Kõre nimetuseks oli varem ka "juttselg-kärnkonn". See kajastas täpselt looma välimust - rohekates-pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti,
võib pesa paikneda veest eemal. Pesitsevad üksikute paaridena. Päevase eluviisiga. Ränne Saabub märtsis või aprilli algul. Lahkub veekogude külmumise eel, osa talvituvad lahtiste vooluvete ääres. Toitumine Toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm. Sööb ka putukaid ja teisi selgrootuid, põhiliselt veeloomi, eriti kiilivastseid. Võib süüa ka limuseid, pisivähke, usse, õige harva ka väikeseid konni. Pesitsemine Pesitsuspaikadeks liivakivi-, savi- või turbajärsakutesse kraabitud urud. Elupaikadeks järskude kallastega jõed, ojad, järved, kraavid, kanalid ja teised veekogud. Esimene kurn saab täis aprilli keskelt alates, selles on 6...7 muna, need on läikivvalged, peaaegu ümmargused. Soodsatel aegadel on 2.
annaabi.ee 
