Eesti rahvamuusika
Setus on mitu üsna
erinevat kiigeviisi, näiteks pikk ja lühike hällu-ääl. Sealhulgas on ka uuemaid, ilma refräänita viise, mis on üle võetud teiste pühade
kommetest.
Lisaks spetsiaalsetele kiigelauludele lauldi muudki, näiteks "Loomislaulu", mis sisult sobib kevadise looduse uuestisünniga. Sageli
oli kiigeplatsil pillimees, kes mängis tantsulugusid. Lisaks tavalisele väljas kiikumisele on mõningaid teateid rehe all kiikumise kohta
erinevatel tähtpäevadel jõulude ja lihavõttepühade vahel (nt paastumaarjapäeval). Nööridega riputati kiik rehetoa lakke palgi külge, kiikumine
oli peamiselt maagilise otstarbega. Võimalik, et sealjuures lauldi üksi midagi loitsulaadset.
Lõuna-Eestis kuulus urbepäeva (nädal enne lihavõtteid) kommete hulka tsõõtamine (tsõõkamine) - lauahüppamine, s.o pikal keskkohast
toetatud laual kahekesi teineteise üles-alla kaalumine
annaabi.ee 
