Pätsi aja olme ja mentaliteet
1920ndaid aastaid ongi nimetatud ,,kergemeelseteks kahekümnendateks". Lõbutseti
olukorras, kus suur osa ühiskonnast nii eestis kui mujal oli alles üsna vaene. Kuid ka kehvem rahvas võis endale
mõnikord lubada lõõgastust mustkunstnik San Martino DeKastrozza trikke vaadates või kinos käies, kus sai näha
eelkõige Ameerika ja Saksa filme Pickfordi, Chaplini, Garbo või Dietrichiga peaosas.
Maalgi levis seltside ja rahvamajade kaudu n.-ö. Kultuurne meelelahutus, mis vana ,,kiigekultuuri"
lõplikult tagaplaanile tõrjus. Külad olid veel rahvarohked ja elujõulised (1930ndate lõpul koguni kurdeti, et Eesti
küla on ülerahvastatud), ning maakohtades viljeldava harrastuskultuuri kandeind oli lai. Näiteks võis suvalisest
külast leida dzässorkestri või registreeritud spordiklubi. Laulukoorid ja näiteringid olid nagunii, need olid olnud
juba 19. Sajandil. Kõigile neile institutsioonidele oli tähtsaks toeks tiheda koolivõrgu olemasolu, kuid oluline osa