Primitiivsem jaotus on jaotamine kerge- ja raskevõitlejateks. Üks neist oli varustatud kiivri, rinnakaitse, kilbi ja mõõgaga, teise relvastusse kuulus aga kolmhark ja võrk. Sageli läks areenil kokku korraga mitu sellist paari. Võidetu saatuse üle langetas otsuse publik, kes ülespidi pööratud pöidlaga andis märku armuandmiseks, allapoole pööratud pöidlaga aga soovist, et võitja võidetu tapaks. Kui keiser kohal viibis, jäi lõplik otsus tema teha. Suurte kiiduavalduste osaliseks sai vapper võitja, võidetu langes aga üldise pilke alla. Mida verisem oli võitlus, seda suurem oli rahva juubeldamine. Ent võitlused ei piirdunud lihtsate kahevõitlustega. Korraldajad ilmutasid silmapaistvat fantaasiat, lastes areenil kokku eri relvastuses ja kombinatsioonides väesalku. Omavahel lasti võidelda ka metsloomadel või gladiaatoritel metsloomadega. Vahel piisas surmamõistetute saatmisest areenile kiskjate saagiks
tooreste naljade üle. Suure ja püsiva poolehoiu osaliseks sai tsirkus, kus väljaõppinud sõitjad kihutasid kaherattalistel vankritel võidu. Peale tsirkuse anti etendusi veel amfiteatris. Siin võitlesid gladiaatorid elu ja surma peale ringi- või ovaalikujulisel platsil, mida piirasid astmestikus pealtvaatajate istekohad. Gladiaatoriteks olid harilikult sõjavangid, orjad ja surmamõistetud kurjategijad. Neid valmistati ette erilistes koolides. Suurte kiiduavalduste osaliseks sai vapper võitja, võidetu langes aga üldise pilke alla. Mida verisem oli võitlus, seda suurem oli rahva juubeldamine. Kokkuvõte Rooma riik tekkis Kesk-Itaalias Latiumi maakonnas Tiberi jõe vasakul kaldal linnriigina. Hõimud tegelesid peamiselt põlluharimisega. Aastal 510 eKr kehtestati Roomas vabariik. Tähtsaimad sõjad olid I II ja III Puunia sõda. 133-30 eKr oli aga kodusõdade ja vabariigi languse ajajärk. Rooma perekond oli täielikult mehekeskne. Inimeste
tooreste naljade üle. Suure ja püsiva poolehoiu osaliseks sai tsirkus, kus väljaõppinud sõitjad kihutasid kaherattalistel vankritel võidu. Peale tsirkuse anti etendusi veel amfiteatris. Siin võitlesid gladiaatorid elu ja surma peale ringi- või ovaalikujulisel platsil, mida piirasid astmestikus pealtvaatajate istekohad. Gladiaatoriteks olid harilikult sõjavangid, orjad ja surmamõistetud kurjategijad. Neid valmistati ette erilistes koolides. Suurte kiiduavalduste osaliseks sai vapper võitja, võidetu langes aga üldise pilke alla. Mida verisem oli võitlus, seda suurem oli rahva juubeldamine. Kokkuvõte Rooma riik tekkis Kesk-Itaalias Latiumi maakonnas Tiberi jõe vasakul kaldal linnriigina. Hõimud tegelesid peamiselt põlluharimisega. Aastal 510 eKr kehtestati Roomas vabariik. Tähtsaimad sõjad olid I II ja III Puunia sõda. 133-30 eKr oli aga kodusõdade ja vabariigi languse ajajärk. Rooma perekond oli täielikult mehekeskne. Inimeste
läinud või ta lihtsalt hindas Spartacust tema võimete poolest. Tänu seninähtamatule osavusele oli Spartacus selles pikas, üle tunni kestnud võitluses saanud vaid kolm kerget haava ning seisis üksi nelja vastase vastu. Kuigi Spartacus arvas, et ta oli kadunud, võitis ta selle võitluse, päästes ka oma sõbra, kes oli määratud ta vastaseks Crixuse. Pärast seda hakkas rahvas nõudma vabadust Spartacusele ning Sulla nõusolekul sai ta rahva kiiduavalduste saatel vabaks. Pärast vaatemängu läks Sulla Valeria juurde ning pärast armastuste avaldamist tegi Sulla Valeriale ettepaneku kuu aja pärast saada ta naiseks. 3.PEATÜKK Kolmas peatükk algab Venus Libitina trahteris, mis on pühendatud Matuse Venusele. See trahter on tõenäoliselt oma nime saanud sellest, et ta oli lihtrahva surnuaia ja välja vahel, kuhu visati orjade ja kõige põlastusväärsemate inimeste laibad
inimesi üles kutsuvad. (Ibid) 1911. aastal, pärast enam kui 40 aastat kestnud vangistust ja kannatusi, avanes `Abdu'l-Bahál võimalus reisida Läände. Ta külastas Euroopat ja Põhja-Ameerikat, kus ta rääkis erinevatele kuulajaskondadele Bahá'u'lláh' õpetustest, mis käsitlesid ühiskonna moraalset ja vaimset uuendamist. Ta nimetas ennast "rahu ja leppimise kuulutajaks" ja "inimkonna ühtsuse eeskostjaks". Meedia ja ühiskonna liidrite suurte kiiduavalduste osalisena rõhutas ta siiski, et tema suurim uhkus on olla `Abdu'l-Bahá Bahá'u'lláh' teener ja kõigi tema sõnade järgi ja tegude aluseks on ta isa õpetused. (`Abdu'l-Bahá...) `Abdu'l-Bahá suri 28. novembril 1921 Haifas. Tema matustele kogunes ligikaudu tuhat juuti, kristlast, moslemit ja baha'id. Nad ülistasid teda kui "eneseohverduslikkuse elavat näidet", kui "rahu tugisammast" ja isikut, kes juhtis inimkonda "tõe teele". (Ibid)
Kogu ülejäänud kooliruumi täitsid ettekandeist rnitte osa võtvad õpilased. Ettekanded algasid üks pisike poiss tõusis püsti ja deklareeris arglikult: «Ei lootnud te, et väike mees võiks seista laval rahva ees» jne., saates oma sõnu piinlikult täpsete ja kramplike liigutustega, nagu oleks võinud teha masin, -- eeldades, et see masin ei ole päris korras. Kuid ta jõudis õnnelikult lõpuni, ehkki suure hirmuga, ja sai tugevate kiiduavalduste osaliseks, kui tegi oma mehaanilise kummarduse ja läks tagasi oma kohale. Häbeliku näoga tüdrukuke pudistas «Maryl oli väike tall» jne., tegi kaastundmust äratava reveransi, sai oma 129 tasu käteplagina näol ja võttis õhetades ning õnnelikuna istet. Tom Sawyer astus ette iseteadva julgusega ja alustas hoogsalt, suurepärase viha ning pöörase zestikulatsioo-niga kustutamatut ja hävitamatut kõnet «Andke mulle vabadus või andke mulle surm», kuid varises kokku keset ettekannet
annaabi.ee 
