süzee" konkreetse sisuga. See lähendab pärga omakorda eepikale, nagu ka kiretu kirjeldus, objektiivne pildistik varjatud subjektiivsuse ees. Ohtrad on ka dramaatika väljendusvahendid: otsene kõne, küsimused-hüüatused, lausekatkestused, elliptika, mitmed pöördumised, mis peegeldavad sügavalt konfliktset sisu. Tavapärase lüürilise töö asemel on tulemuseks lürodramaatilis-eepiline teos. Niisiis sonett lüroeepikana. Alapealkirigi viitab eepikale: ,,Kolmas reisikiri", s.o. Kihvakaania-kirjade jätk. Paigutab ju autor sonetipärja oma hilisema lüroeepika valikkogu ,,Süda ei põle ära" kulminatsioonigi! Kangro ei tõrgu sonetipärga lüüriliseks poeemiks nimetamast, olles täiesti teadlik sellega kaasnevast konvergentsiprobleemist. Sellist kokkusulasmist on ta alati otsinudki, mis näiteks eepikas on andnud lüürilise romaani või isegi proosalüürika ,,Siniste mesilaste" ,,sonett-novelli" näol. Juba 1930. aastate lõpul, pärast
paljudesse keeltesse. Ka mitmes teises romaanis kasides Viirlaid eesti sõduri teemat. Mitmekülgne kirjanik, kirjastaja ja kultuurimõjutaja oli Rootsi Lundi pidama jäänud ning 16 luulekogu ja sama palju romaane avaldanud Bernard Kangro. 1935. aastal loodustee- maliste sonettidega alustanud ja uuel kodumaal mitmekülgset luulet viljelenud (luuleraamat "Varjumaa", 1966 koos autobiograafiliste Kihvakaania-poeemidega) Kangro käsides oma romaanides vana Tartut ("Jäälätted", 1958; "Emajõgi", 1961; "Tartu", 1962; "Kivisild", 1963) ja oma kodukohta Võrumaad. 1957 avaldas Kangro ülevaate pagulaseesti kirjandusest "Eesti raamat vabas maailmas 1944-1956" 1950. aastal asutas taLundis kirjastuse Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis lõpetas tegevuse seoses Kangro surmaga 1994. aastal, olles jõudnud avaldada 415 nimetust. Kangro andis 1950-1993 välja ka kultuuriajakirja Tulimuld.
annaabi.ee 
