poolt armastatud sportlasteta läbi ei löö. Seega, sport trügib üha enam poliitikasse; kas ka vastupidi? Konkreetne piir nende kahe vahel tuhmub veelgi, kui hakata äsja püstitatud küsimuse üle pikemalt juurdlema. Hiljuti kirjutasid kõik ajalehed Rakvere Tarva mängujuhi Kristo Saage siirdumisest Leedu korvpalliklubisse KK Kaunas ning fännide rõõmukisa kostus taevani. Skeptikuna uurisin asja lähemalt ning selgus, et kõige selle taga on poliitika. Leedu klubi suursponsor on kihlveokontor Triobet, kes ähvardas meeskonna toetamisest loobuda, kui Eesti mehi väljakul ringi ei jookse. Kui eestlane mängib sealses liigas, on Maarjamaal huvi selle vastu suurem ning Triobet saab rumala talurahva ennustuspanused enese taskusse ajada. Poliitika spordis oma kõige ehedamal kujul. Kas siis üldse ongi piiri spordi ja poliitika vahel? Tõenäoliselt peab sellisele küsimusele tänasel päeval negatiivselt vastama. Samastada neid kahte, tõsi küll, päriselt ei
Rikastumise intensiivistumine väga väikese ühiskonna sektori hulgas. John & Jean Comaroff. Milennial capitalism. (2000) Uued marginaliseerumise viisid Soovid ja lootused tekivad globaalsel skaalal, ometi on juurdepääs võimalustele hoopis piiratum. Klassierinevused suurenevad, klassiteadlikkus väheneb. Tulu ja sissetulek pärineb mittetootlikust tegevusest, raha tehakse rahast ja mittemillestki (nt kihlveokontor, kus raha tuleb tõenäosusele panustamisest) Varem väga konservatiivsed investeeringud (nt pensionivaradesse) on muutunud spekulatiivseks Inimesed on sunnitud kandma selliste investeeringute riske, mida osad teevad kindlustusskeemide kaudu, mis omakorda samasse süsteemi panustavad. Ilmajätt Kapitalism on algusest peale vajanud ebavõrdsust, nt tarastamine jättis maast ilma teatud osa elanikkonnast.
annaabi.ee 
