komtuurkond, kubermang, kreis, kommuun, oblast, rajoon, külanõukogu, vald, küla. Praegu on Eesti Vabariigi haldusüksusteks on maakond, vald, linn, alev, alevik ja küla. Juba muinasajal kujunesid Eestis välja kihelkonnad ja maakonnad. Kuni 13. sajandini oli kihelkond ühte hõimu kuuluvate elanikega ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade liit, kellel oli oma keelemurrak ja mitmesugused kombed. Välisohu eest liitusid kihelkonnad suuremateks maakondadeks. Enamik muistseid kihelkondi jagati pärast muistse vabadusvõitluse lõppu kirikukihelkondadeks. Kirikukihelkond on maakiriku koguduse piirkond, ühe vaimuliku ametipiirkond. Maakonnas kuulub haldusvõim riigile. Riigi poolt määratud võimukandja on maavanem. Maakond jaguneb valdadeks ja otsealluvusega linnadeks. Vallas ja linnas on võimukandjaks rahva poolt valitud kohalikule omavalitsusele. Valdade kooseisus võivad olla linnad, alevid, alevikud ja külad. 13. sajandi lõpul oli Eestis 59 kihelkonda, aga 1925.
valmistasime ise. Peamiseks käsitööks oli ketramine ja kudumine, metalli ja puutöö. Muistsel ajal oli eestlaste metallitöö juba kõrgel tasemel. Osavad metallitöö meistrid sepad valmistasid rauast nuge, sirpe, odaotsi, mõõku jm. esemeid ka teistele. Hoonet, kus meie sepad töötasid, nimetati sepikojaks. Eesti ala jagunes kihelkondadeks, mis koosnesid paljudest küladest. Kihelkondi oli muinasaja lõpus umbes 50. Igas kihelkonnas oli üks või ka mitu linnust see oli tavaliselt mäekünkale või raskesti ligipääsetavale soosaarele ehitatud puust kindlus, kuhu vaenlaste rünnakute või röövretkede puhul pakku läksime. Paikades, kus polnud mäekünkaid, kuhjasime ise kõrge valli. Suured ja tugevad linnused olid näiteks Otepää, Varbola ja Lehola. Kihelkondade ja linnuste juhte nimetasime vanemateks. Vanemad olid samas ka sõjaväe ehk maleva juhid
See oli mõeldud kõikidele Eesti rahvastele ning ütles, et «kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees» ning «vabariigi piirides elavatele rahvuslikele vähemustele... kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused». Pärast oli jälle tegemist kaartitega. Need näitasid kohalikke rahvaid umbes aastal 1000 ja edaspidi, Eesti maakondi ja kihelkondi 13. sajandil, allumist suurriikidele. Räägiti, et Eesti on pindalast ja rahvaarvust suhteliselt väike, kuid keeleliselt suur (Johann L. von Parrot (1839) «Paljud muistsed rahvad on rääkinud eesti või sellega väga lähedast keldi keelt»), samuti, president Lennart Meri sõnul, «ükski riik, mis avaneb merele, ei saa olla väike.» Johann Gottfried Herderi rahvuse monadoloogiline määratlemine, Gottfried Wilhelm Leibnizi töö "Monadoloogia", Garlieb Helwig Merkeli bioloogilis-
Murdepiiride kujunemine Murdepiiride kujunemisel olid tähtsad looduslikud piirid ja ühendusteed. Veekogud, nagu järved ja mereväinad, on ühendatud paljusid piirkondi: Peipsi-äärseid alasid, alasid ümber Võrtsjärve, Lääne-Eesti saari jms. Eraldajateks on olnud suured metsad ja sood. Olulised olnud ka sotsiaalsed ja poliitilised tegurid (mõjurid): · muistsed kihelkonnad ja maakonnad. 13. saj. oli Eestis haldusüksuseks kihelkond, mida oli kokku 45. Suur osa kihelkondi oli ühinenud 8 maakonnaks (Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi, Sakala). Kesk-Eestis oli ka eraldi kihelkondi või väikemaakondi: Alempois, Mõhu, Vaiga, Nurmekund. Maakondade piirid ei kattunud täpselt murdepiiridega, kuid administratiivne kokkukuulumine mõjutas kindlasti keelejooni sarnastumise suunas. Sakala maakonna keele oli Mulgi murre. Sakala alla kuulusid hilisema läänemurde alad kuni mere ja Pärnu ümbruseni
1630.aastal Tartusse Eesti esimese gümnaasiumi. 1632.aastal sai sellest protestantlik ülikool- Academia Gustaviana. Rootsi ajal Eesti hariduselu edenes jõudsalt. Bengt Gottfried Forseliuse asutatud seminaris valmistati ette köstreid-koolmeistreid ja rahvakoolide õpetajaid. Tänu paljudele haritud koolmeistrite olemasolule, sai alguse Eesti maakoolide võrk. 17.sajandi lõpuks tegutsesid juba peaaegu kõigis kihelkondades köstrikoolid, siiski leidus ääremaadel kihelkondi, kus kooliharidus oli veel väga kehval järjel. Inimesed said teadlikumaks, et on võimalus kooliharidusele. Lisaks ametnike lastele, hakkasid vähehaaval ka jõukamad talupojad oma lapsi linnakoolidesse saatma. Sajandi lõpuks oli linnakoolides juba märkimisväärne hulk eestlasi. Tallinnas ja Tartus asutati gümnaasiume aina juurde. Haridus arenes Rootsi ajal igapäevaga, aga Põhjasõja puhkemisega kõik eeldused hariduse jätkuvaks tõusuks katkesid
Muinasaeg oli VIII aasta tuhandel eKr. kuni 13 sajandini pKr. Muinasaeg jagunes 3 perioodiks: Kiviajaks, Pronksiajaks ja Rauaajaks. Muinasajast saame teada erinevatest allikatest näiteks: asulakohtadest, ohverdamispaikadest, arheoloogidelt, rahavaluulest ja kroonikatest. Muinasaja peamisteks tegevusaladesks oli küttimine, kalandus, korilus, maaharimine, ning muinasaja lõpul ka kaubavahetus. Muinasajal hakkasid tekkima kihelkonnad, mis oli Eesti tähtsaimaks haldusüksuseks. Kihelkondi oli 45. Hiljem liitusid kihelkonnad suuremateks maakondateks. Maakondi oli 8: Virumaa, Rävala, Saaremaa, Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa, Ugandi ja Sakala. Mina arvan, et just kihelkodade ja maakondade tekkimine jättis Eesti ajalukku vaieldamatu jälje, sest ka praegu on meil maakonnad ja vallad. Just muinasajal oli näha, kuidas rahvas on arengu teel. Siis hakkasid tekkima uued asulakohad näiteks: Kunda lammasmägi, Pulli asula Pärnu jõe ääres, Sindi
olukorda, kus riigi krgeimaks valitsejaks on mne teise maa kuningas, keiser vi diktaator. okupatsioon- maa osaline vi tielik hivamine vrriigi relvajudude poolt. iseseisvus ehk suvernsus- riigi sltumatus teistest riikidest nii sise- kui ka vlispoliitikas. muinaseesti ei olnud riik. enne rtlite saabumist olid eestalsed vimelised suurteks histdeks, seda nitavad suured linnavallid. klad olid hinenud kihelkondadeks, mida juhtisid vanemad. kihelkondi oli umbes 40 ja need olid seotud kmneks maakonnaks, mida juhtisid samuti vanemad. le-eestiline histunne-ti kokku vanemad ja peeti hiseid koosolekuid ja nupidamisi. vabadussja ajal histunne suurenes- ks sda ja ks hing. vabadussda lppes eestalste kaotusega. vga oluline oli prisorjuse kaotamine 19. sajandi esimesel poolel. sellele lisandus hoogne seltsiliikumine. eestlased ppisid koosolekut, protokolli ja arveraamatut pidama, magasiaida vilja le rehnungit pidama ja balloteerima.
ei moodustanud. MUINASAEG Maakonda juhtisid kihelkondade vanemad, ainujuhtimine puudus. Arvatakse et eestlased kutsusid oma vanemaid kuningateks. Vanemad elasid linnustes, juhi staatus võis päranduda põlvest-põlve. Enamik rahvast elas taludes ja olid vabad maaomanikust talupojad. Ajalooallikates on teated orjapidamistest ebaselged. Selline on klassikaline käsitulus hilisrauaaegsest haldussüsteemist Samas linnuste esinemine ei kattu kihelkondadega. Eestis on muinasaja lõpul olnud kihelkondi, kus üheaegselt kasutati mitut linnust (Virumaa Rebalas näiteks kolme), on aga olnud ühe linnusega kihelkondi (Mahu, Askele) või kihelkondi, kus linnus paiknes vaid selle ühes nurgas (Lemmu), samas ei puudunud ka täiesti ilma kindlustusteta kihelkonnad. Lätlaste ja liivlaste kohta on andmeid, et eksisteerisid nn linnusepiirkonnas so asutusalad, mis ühiselt hoolitsesid linnuste rajamise ja ülalpidamise eest ning ohu korral seda kasutasid
Selle eest anti neile maad või mõni muu tuluallikas. Kuningas Valdemar II ( Põhja Eesti, Taani kroon ) jagas suuri maatükke välja lahkel loal. Taani hindamisraamat XIII sajandist pärit. On Eesti varasema ajaloo oluline allikas. Kivikirikud XIII sajandil hakati ehitama ilma tornita kirikuid. Vajaduse korral pidid need ka vaenlase eest kaitset pakkuma. Põlisrahvas Pärast võõrvallutust kujunes Eestis välja feodaalkord. Vallutajad jagasid vasallidele põlde ja terveid kihelkondi. Vahetult pärast vallutamist oli põlisrahvas vaba. Talupoegadelt koormise kättesaamiseks korraldati paar korda aastas feodaalide ja talupoegade kokkusaamisi ehk vakuseid. XVI sajandil vabadest talupoegadest oli saanud sunnimaised pärisorjad. Vana- Liivimaa siseolud. Jüriöö ülestõus. Võimuvõitlus Peamine võimuvõitlus käis peapiiskopi ja ordu vahel. Käis ka pidev võitlus Riia linna pärast.
karjakasvatuse, küttimise, kalastuse, käsitöö ja kaubandusega. Toimusid põletusmatused, maeti olemasolevatesse tarandkalmetesse või kivikuhelikesse. Noorem rauaaeg Tegeleti põlluharimisega(künnipõllundus, adramaa), loomakasvatusega, küttimisega, kalastamisega, metsmesindusega, käsitööga ja vahetuskaubandusega. Olid nii sumb-, rida-, kui ka hajakülad. Elati rehielamutes. Enesekaitse eesmärgil moodustasid teatud külad kihelkondi. Välisohu kasvades moodustasid kihelkonnad maakondi. Ühiskond jagunes kihtideks: orjad, lihtkogukondlased ja ülikud. Toodi ohvreid. Usk hauatagusesse ellu.
Ehitati kindlusi Andke hinnang Eesti käsitöö arengutasemele ja kaubavahetusele. *Käsitöö arengutase Arengutase oli väga kõrge, kuna on leitud palju kvaliteetseid ehteid tollest ajast, samuti tekkisid suured rautootmistehased. *Kaubavahendus Areng oli kõrge, Eesti asetses soodsas kohas ning Eesti kaupmehi võis kohata Pihkvas, Novgorodis kui ka Läänemere kaubanduskeskustes. Milline oli Eesti halduslik jaotus 13. Saj algul? Moodustusid kihelkonnad, ( kihelkondi oli umbes 45 ) , nendest hiljem tekkisid suuremad ja väiksemad maakonnad. Suuremad maakonnad olid ( 8 )Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saarema, Ugandi ja Sakala. Väiksemad maakonnad olid näiteks Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga, Jogentaga.
maakonnad. Suuremad maakonnad ja nende tähtsamad linnused olid: 1. Viru - Tarvanpää, Äntu punamägi, Padalinnus. 2. Harjumaa - Varbola-Jaanilinn (eesti suurim linnus sel ajal). 3. Reval - Toompea, Iru. 4. Läänemaa - Ridala, Lihula, Soontagana. 5. Sakala - Lõhavere ehk Leol, Viljandi. 6. Ugandi - Tarbatu, Otepää. 7. Saaremaa - Valjala, Muhu, Pöide. 8. Järvamaa. Väiksemad maakonnad olid: Nurmekund, Alenpois, Vaiga, Mõhu. Üksikuid kihelkondi oli 45. Iga kihelkonna ees oli 1 või 2 vanemat. Kihelkonna keskuseks oli linnus. Kihelkond koosnes küladest, mille ees oli külavanem. Linnuseid oli eestis 100-120. Need jagunesid maalinnadeks ja linnamägedeks. Linnamägede tüübid: Mägilinnus (Näiteks: Otepää); neemiklinnus (Näiteks: Rõuge); kalevipoja säng (Näiteks: Alatskivi). Läänemaal ja Saaremaal olid linnused maalinnade tüüpi. Need olid tasase maa peal ringvall linnused. Ringvallid ei olnud looduslikud.
Territoriaalne korraldus ja ühiskondlikud suhted Saksa-Taani vallutuste alguseks ei olnud Eestis veel väljakujunenud ühtset keskvõimuga riiki. Maa jagunes paljudeks kihelkondadeks, mis koosnesid teatud arvust külakogukondadest. Enamus kihelkondi oli omakorda ühinenud maakondadesse. Tõenäoliselt korraldasid maakondade asju paljud kihelkonnavanemad ühiselt. Sellele osutab ka, et 13. saj alguseks oli enamik maakondi alles kujunemisjärgus. 13.saj alguses Taani võimu alla läinud Eestimaa osa hõlmas kolm muinasaja lõpu maakonda Revala, Harju ja Virumaa. Veidi enam kui 100 aastat kestnud Taani ülemvõimu ajal muutus Põhja- Eesti territoriaalne jaotus tunduvalt. Revala ja Harju muinasmaakonnad liideti ühtseks Harjumaaks
Talud paiknesid lähestikku ja moodustasid küla Lääne-, Kesk-, ja Põhja- Eestis olid sumbkülad Ida- Eestis - ridakülad Lõuna- Eestis hajakülad Kihelkonnad ja maakonnad Muinasaja lõpus Eesti tätsaim haldusüksus oli kihelkond Kihelkonna moodustasid lähedased piirkonna külad 13. sajandi algul Eestis oli umbes 45 kihelkonda Kihelkonnad moodustasid suuremaid maakondi Maakond = mitu kihelkonda Maakond on sõjalis-poliitiline organisatsioon (ilmselt ajendas kihelkondi maakondadeks liituma sõjaline oht) Eestis oli kokku 8 maakonda Virumaa Rävala Järvamaa Harjumaa Läänemaa Saaremaa Ugandi Sakala Rahvas ja ülikud Kaks versiooni Võrdsus enamik Eesti elanikke oli varanduslikult ja õiguslikudseisundilt enam- vähem võrdsed Ebavõrdsus varanduslik ebavõrdsus oli suur ja ühiskond tugevasti difentseeritud (kihistunud) Sõjaline tase 11
tagajärjel jõudis uuele tasemele ka Eesti rahvakool.Talurahva harimist mõjutasid mitmed ülevenemaalised määrused, mille tulemusel kujunes välja rahvakoolide võrk. 18. sajandi lõpuks hakkasid paiguti koolis käima ka tütarlapsed. Toimus murrang ka koduõpetuses: lapsi hakkasid lugema õpetama peamiselt emad. Majanduse areng ergutas talupoegi iseõppimisele, mille tagajärjel tõusis lugemisoskus. 18. sajandil oli ridamisi kihelkondi, kus lugeda oskasid pooled või rohkemgi talurahvast. Linnades, eriti Tallinnas, oli kirjaoskuse tase oma aja kohta kõrge: näiteks on andmeid selle kohta, et sajandi lõpul Tallinnast värvatud nekrutitest oskas lugeda ca 71% ja kirjutada 42%, kuigi see arv hiljem mõnevõrra vähenes. Muutused toimusid ka aadlinoorte õpetussüsteemis. Ehkki 18. sajandi viimasel kolmandikul muudeti Tallinna toomkool kinniseks, rangelt
saj savinõude valmistamine. Aktiviseerusid kaubanduslikud suhted naabermaade hõimude ja riikidega. Kauplemine toimus peamiselt vahetuskaubandusena (kaup kauba vastu). Kasutades Eesti soodsat asendit Venemaa ja Lä-Eur vahel tegeleti vahenduskaubandusega, müües vene päritolu kaupu (karusnahad, vaha jm) edasi saksa kaupmeestele või viidi ise Põ- ja Lä-Eur turgudele. Haldusjaotus muinasaja lõpul: teatud piirkonna külad moodustasid enesekaitse eesmärgil suuremaid haldusüksuseid – kihelkondi (kihl – lepe). Muinasaja lõpul oli Eesti alal khk ~45. Khk-d omakorda moodustasid välisohu kasvades maakondi. Suuremateks ja rahvarohkemateks mk-deks olid Sakala, Ugandi, Virumaa ja Saaremaa, kus igaühes oli arvatavasti umbes 3000 adramaad (adramaa – ühe adraga üles haritav maa; ühe perekonna valduses olev maavaldus). Neist veidi väiksemad (1800 – 2400 adramaad) olid Revala, Harju-, Järva- ja Läänemaa
rehielamu, sumb-, rida- ja hajaküla - Rehielamu oli praktiline elamu, kus kuivatati ka vilja. Sumbkülad asusid Kesk-, Lääne- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal. Ridakülad olid Ida-Eestis voorte vahel, Hajakülad aga Lõuna-Eesits, küngaste vahel. 45 kihelkonda, 8 suurmaakonda, 4 väikemaakonda - riikluse kujunemise alged - varanduslik ebavõrdsus,vanem tekkisid eraomandus ja orjad. Vanemad olid ülemad, kes juhtisid linnuseid ja kihelkondi. malev Maakonna põhiline väeüksus, koosenes jalameestest ja ratsaväelastest. 7. Eestlaste muinasusund §6 Vägi Muinasusu põhimõiste ja element, mis leidus igas inimeses, olendis, paigas või isegi sõnas. Viimaste abil sai nõiduda ja loitsida, ka ravida. targad ehk nõiad Inimesed kes tundsid vägisõnu ja suutsid teisi ravida. Tundsid hästi ravimtaimi ja loodust. hing Inimese isikupära kandja ja väga oluline komponent keha elus hoidmiseks.
Maata talunikud rentisid suurmaa omanikelt maad või töötasid nende juures sulastena. Orjadeks võisid sattuda ka kohalikud, kes võtsid võlgu ja ei suutnud neid tähtajaks ära maksta. 8 suuremat maakonda: 1. Virumaa Rakvere (Tarvanpää) linnus 2. Harju Varbola linnus Eesti võimsaim 3. Revala Lindanise linnus, Jägala linnus 4. Lääne Lihula linnus 5. Saare - Valjala 6. Ugandi Tarbatu, Otipää. 7. Sakala Viljandi, Leole 8. Järva Kihelkondi oli 45-50. Külade vanemad. Suhted naabritega. Vana-Vene riik, pealinn Kiiev. 10.saj võtsid vastu ristiusu Bütsantsilt õigeusu. 11.saj Jaroslav Targa sõjakäik Ugandi maakonda 1030, vallutas Tarbatu linnuse, mainitakse tartu linna. 13.saj Vana-Vene riik lagunes, vallutasid mongolid. 12.saj eestlaste ja venelaste süjaretked. Eestlased ründasid Pihkvat ja Novgorodit. Rootslased. 800-1100-viikingiaeg. Viikingi ülikud elasid Lõuna-Rootsis. Tegid
· Eestlaste elamuks oli suitsutuba, kus kuivatati vilja, toimus rehepeks ja võimalik, et seal võisid olla ka loomad · Sumbküla talud paiknesid keset põlde tihedalt koos nt Lääne-, Kesk-, ja Põhja-Eestis · Ridaküla talud rajati ridastikku nt Ida-Eestis · Hajaküla talud paiknesid üksteisest kaugemal nt Lõuna-Eestis Haldusjaotus · Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, mis oli tähtsaimaks haldusüksuseks · 13. sajandi algul oli kihelkondi kokku umbes 45 · Algas kihelkondade maakondadeks muutmine, neid oli 8: * Virumaa *Rävala * Järvamaa * Harjumaa * Läänemaa *Saaremaa *Ugandi *Sakala · Kesk-Eestis säilisid mõned iseseisvad kihelkonnad · Algamas oli eesti rahva kujunemisprotsess KIVIAEG Perioodi nimetus Mesoliitikum Neoliitikum
150000. Asustamata jäid vaid soisem edelaosa, mererannik ja mõned saared. Inimesed elasid suitsutubades, need paiknesid lähestikku ja moodustasid külasid. Oli väljakujunenud 3 küla tüüpi : · Sumbkülad(talud paiknesid keset põldu tihedalt) · Ridakülad(talud paiknesid ridastikku, midagi taolist võis näha juba ka nooremal kiviajal, mil hooned paiknesid veekogude ääres ridastikku) · Hajakülad(talud paiknesid üksteisest kaugemal) Külad moodustasd kihelkondi(tol ajal oli Eesti 45 kihelkonda), mis omakorda moodustasid maakondi(tol ajal oli Eestis 8 maakonda). Maakondade järgi nimetati ka seal elavaid inimesi: nt. Ugandlased, sakalased jne. Ühiskond oli küllal diferentseeritud ja leidis aset suur varanduslik ebavõrdsus, rikasste suurmaaomanike seast valiti vanemad. Inimesed olid kohustatud tasuma andamit ja külad olid jaotatud maksustamisüksustesse ehk vakustesse. Iga 2-3 vakusa eest kandis hoolt üks ülik.
Vastus. Vahetuskaubandus-kaup vahetati kauba vastu Vahenduskaubandus-kaup osteti edasimüügiks. 23. Milline oli peamine eluase ja peamised külatüübid? Vastus. Elamuks oli suitsutuba- väike palkidest hoone, mida köeti ilma korstnata kerisahjuga. Rehielamu eelkäija. - Sumbküla- talud paiknesid keset põlde tihedalt koos - Ridaküla-ridastikku rajatud talud - Hajakülad- talud paiknesid üksteisest kaugemal 24.Kui palju tekkis kihelkondi ja maakondi?Loetle maakonnad. Vastus.45 kihelkonda 8 maakonda Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. ( Alempois, Mõhu, Vaiga, Soopoolitse, Jogentagana) MUINASUSUND 1. Millised tegurid mõjutasid eestlaste usundit? Vastus. 2.Vägi? Vastus. Vägi oli üheks muinasusundi põhimõisteks ja- elemendiks. Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolendid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge või jõudu
sest need olid suhteliselt soised ja seal oli keeruline elada, Pärnu lahe juures oli liiga liivane, et põldu harida. Kuna rahvaarv oli suhteliselt väike, polnud hädavajalik neid alasid kasutusele võtta. Riiklust polnud Eesti aladel veel kujunenud, kuid oli olemas 8 maakonda Rävala (ka Revala), Läänemaa, Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. Kesk-Eesti territooriume ei käsitleta kui maakondi vaid kui suuremaid kihelkondi, mida on üldiselt Eestis kokku olnud 45 kuni 50. Maakond ongi kihelkondade ühendus, kuid Kesk-Eestis, mis oli rüüsteretkede eest suhteliselt hästi kaitstud, nende jaoks vajadust polnud ja neid ei tekkinud. Elati suitsutubades ehk ilma korstnata majades, millest hiljem arenes välja rehielamu. Kõige olulisem elatusala oli põlluharimine, tegemist oli juba põlispõllundusega. Odra ja nisu osatähtsus hakkab vähenema, suureneb rukise tähtsus ja kaheväljasüsteemi (1:0) asemel tuleb
Tsistertslastel aga olid suurepärased saavutused põlluharimises ja aianduses 1407 a asutasid birgitiinid Pirita kloostri, mille puhul oli tegemist segakloostriga Klooster etendas olulist rolli ümberkaudsete eestlaste usuelus. 23) Peamised kultuurivahendajad keskajal: # Maas olid kohalikud omavalitsused. # Linnas olid vaimulikud asutused. 24) Pärast muistset vabadusvõitlust muutusid enamik muistseid kihelkondi kirikukihelkondadeks. Nad kaotasid haldusliku tähenduse ja kujunesid kirikuringkonnaks, maakoguduse alaks inimeste kirikusse kuuluvuse järgi, ühe vaimuliku ametipiirkonnaks. 25) # Dominikaani ordu eesmärgiks sai jutluste ja õpetuse abil katoliku usu tugevdamine.Tallinnasse asusid dominiiklased 1229, Tartusse 1300, mõnevõrra hiljem ka Narva. Dominiiklased oskasid hästi eesti keelt ning olid seetõttu maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed.
Kirikutes preestrid , kes talupoegadega tegelesid ei osanud hästi eesti keelt, samas eestlastel ei lubatud sata saksa keelt. Toomhärrad e piiskoppide tiitleid ka müüdi.Kirik oli väga võimas ja tähtis organisatsioon, aga samas mängis ise oma sanse maha. Muinasajal olid eesti ajal jaotatud kihelkondadeks.Keskajal tähendas kihelkond ühe kiriku piirkonda Vana-Liivimaal. Ühes kihelkonnal üks kirik,preester.Alguses kihelkonnad väga suured, järjest rohkem kihelkondi tekkis, seega läksid väiksemaks. Kultuur,kirjaoskus,haridus Vana -Liivimaal keskajal Keskaegne haridus levis ka Vana-Liivimaale, aga talupojast jäi ta kaugele. Võime rääkida kooliharidusest, millest eestlastest talupoegadeni jõudis imetilluke osa. See võis sõltuda heast patroonist, kes võttis mõne andeka poisi enda hoole alla ja andis talle haridust. Koolid Pärast vabadusvõitlust paarikümne aasta jooksul 13 saj kujunesid välja koolid linnades. Need olid
töötlesid rauda. Olid isegi hõbe ja pronksi sepad, kes tegelesid ehete valmistamisega. Savi töötlesid pottsepad. Eestisse jõudis ka keder, millel töötamiseks oli vaja oskustega inimest. Vahenduskaubandus toimus läänest itta, idast läände. Läänes oli tähtsaim kaubanduspunkt Eesti jaoks Gotland, idas Pihkva ja Novgorod. Esines ka vahetuskaubandus (kaup kauba vastu). Nooremal rauaajal elamine toimub üldiselt külades. Külad omakorda koondusid kihelkondadeks. Kihelkondi oli umbes 45. Kihelkonnad omakorda koondusid maakondadeks. Maakondi oli 8. (Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Rävala, Läänemaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi) Kesk-Eestis oli ühe käsitluse järgi veel väikemaakondi nagu Alempois, Mõhu, Vaiga, Jogentagana... Teise käsitluse järgi olid need kihelkonnad, mis ei olnud veel maakondadeks jagunenud. Eesti äärde tekkisid suuremad maakonnad , sest siis oli parem kaitse vaenlase vastu. Kesk-Eestit vaenlased väga ei ähvardanud
Oluline oli raha. Teiselt poolt oli tegemist vahetuskaubandus. Oluline oli kaup kauba vastu. Idast läände karusnahad ja vaha. Läänest itta liikus sool ja metall (raud, pronks, hõbe). Ühiskondlikud olud Nooremal rauaajal tulevad üksiktalude asemel külad. Külad olid koondunud kihelkondadeks, mis oli muinasaja kõige tähtsam haldusüksus. Eesti aladel oli umbes 45 kihelkonda. Kihelkonnad olid liitunud maakondadeks, tegemist oli 8 suure maakonnaga. Kihelkondi sundis liituma mingisugune välisoht. Virumaa, Järvamaa, Rävala, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi. Eestlaste naabrid · Soomlased. Jagunesid pärissoomlased, hämelased, karjalased. Eestist idapoole jäid vadjalased ja isurid. Kagusse idaslaavlased. Lõunasse liivlased ja läti hõimud. Läti hõimude puhul latgalid, kurelased, semgalid. Lätist lõunapoole leedulased. Leedust lõunapoole preislased. Lätist läänepoole rootslased.
Sellele ajal oli Rootsi juba ristiusustatud MUINASEESTLASTE ÜHISKOND u 10-13 saj Aeg millal on rohkem leitud esemeid ja ka kirjalikke allikaid. Eesti oli jaotatud maakondadeks ja kihelkondadeks. (Lk28 raamat) 8 suurt maakonda ja 4 väikemaakonda(või suurkihelkonda) nende vahel .Suurmaakonnad omakorda kihelkondadeks.Hiimaale tekkis tihedam asustus aga alles 14. saj sellepärast ei olnud ta maakond. Kihelkondi juhtisid ülikud keda nim VANEMAKS. Kõige kuulsam vanem on Lembitu, Lehola linnuses Sakala maakonnas. MALEV-muinaseestlaste sõjavägi. Läti Hendriku kroonika järgi teame seda. Põllupidamine: Välja oli kujunenud kaheväljasüsteem ja kolmeväljasüsteem.Kaheväljal põllulapp jaotatud kaheks, ühel aastal üks pool puhkab ja teine kasvatab. Kolmeväljal üks osa puhkab ja kaks on vilja all. Põllumaad saadi juurde alepõllunduse läbi- mets raiuti ja seejärel süüdati põlema
visitatsioonid ehk kirikukatsumised. Dubberchi dokumendid sisaldavad mitmekesiseid teateid antud aja majanduslikest, sotsiaalsetest, poliitilistest ja kultuurilistest nähtustest. 4. juunil 1561 andsid Harju-,Viru- ja Järvamaa rüütelkond ning 6. juunil Tallinna linn truudusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. Põhja-Eestis sai alguse Rootsi võim. Kuningas seadis sisse superintendendi kui kõrgema vaimuliku ametikoha. Tallinna linnasuperintendent visiteerib ka maaõpetajaid ja kihelkondi, õigusega kõlbmatuid vaimulikke lahti lasta ja asendada korralikega. Tallina superintendendiks nimetas Rootsi kuningas Oleviste kiriku õpetaja magister Johann Robert von Gelderni. 1569. aastal sai Geldern Tallinna, Saaremaa, Läänemaa ja teiste Liivimaa Rootsi valduste piiskopiks. Eestimaa kiriku eesotsas oli ta 11 aastat kuni oma surmani 1572. aastal. Peale Gelderni surma jäi Eestimaa ilma vaimuliku juhita. Kirikuhooned täitsid sõjalisi
eest palka. 1687. aasta aprillist on säilinud kirjalik märge, millest selgub, et Forselius sai Liivimaa majandusvalitsuselt 26 riigitaalrit kolmele koolmeistrile töötasu maksmiseks. Järva-Jaani ja Järva- Madise kihelkonnas töötasid Forseliuse saadetud noormehed koolmeistrina näiteks söögi ja prii korteri eest. Haljalas oli koolmeister köstrile abiks olnud matmistel ja ristsetel, mille eest ka tasu saanud. Suvetööde ajaks läinud ta koju tagasi. Oli teisigi kihelkondi, kust kohe peale kooli lõppu koolmeister sügiseni koju saadeti. M. Gerth Suure.Jaanist kirjutas, et ta andis Jürgenile küüdimehe kuni Pilistvereni, kust see juba ise teed pidi jätkama. Nõo kooli avamise puhul kirjutati, et 1687. aasta talvel tuli kokku hulk koolipoisse, kes aga koolimaja puudumise tõttu pidid jälle laiali minema. Keeletülidesse sekkus 1687. aasta lõpul kuninglik komissaar. Kokkulepet ei saavutatud. Eestimaa Provintsiaalkonsistooriumi 1688. aasta 18
Talurahva harimist mõjutasid mitmed ülevenemaalised määrused, mille tulemusel kujunes välja rahvakoolide võrk. 18. sajandi lõpuks hakkasid paiguti koolis käima ka tütarlapsed. Toimus murrang ka koduõpetuses: lapsi hakkasid lugema õpetama peamiselt emad. Pilt ketravast naisest, kelle kõrval tähti kokkuveeriv laps, muutus tavaliseks. Majanduse areng ergutas talupoegi iseõppimisele, mille tagajärjel tõusis lugemisoskus. 18. sajandil oli ridamisi kihelkondi, kus lugeda oskasid pooled või rohkemgi talurahvast. Linnades, eriti Tallinnas, oli kirjaoskuse tase oma aja kohta kõrge: näiteks on andmeid selle kohta, et sajandi lõpul Tallinnast värvatud nekrutitest oskas lugeda ca 71% ja kirjutada 42%, kuigi see arv hiljem mõnevõrra vähenes. Muutused toimusid ka aadlinoorte õpetussüsteemis. Ehkki 18. sajandi viimasel kolmandikul muudeti Tallinna toomkool kinniseks, rangelt seisulikuks õppeasutuseks, oli kooli tunginud valgustusaja vaimsus, mis
"Liivi- ja Eestimaa topograafilised teated" ilmusid neljas köites. Esimesed kaks lugu olid juba ammendavad, kui kaks järgnevat täpsustasid detaile. Esimeses köites defineeris Hupel Liivimaa mõistet, käsitles loodust, ilmastikku, tähtsamaid elanikkonnagruppe, kirkuid, kohtuid, kohalikke seadusi, talupoegade ja mõisnike suhteid. Teises köites kirjeldab Hupel baltisakslasi, majandust, seisusi, kaubandust. Kolmandas köites iseloomustab tan ii Liivi- kui ka Eestimaa kihelkondi. Kolmele esimesel köitele lisanduvad kaastöölistelt tellitud illustratsioonid. Selles on ka maakaart. "Riia ja Tallinna asehalduskorra praegune seisukord" Sellist pealkirja kannab topograafia viimane köide. Selles kirjeldab ta asehalduskorra kehtestamisega kaasnenud muudatustest, jällegi linnadest ja kihelkondadest. Selles on kirjeldatud akulturatsiooni, mille käigus toimus kultuuriline lähenemine lätlaste ja eestlaste vahel. Peagi
E.Tarvel leiab, et vakus hilisem nähtus, „mida ei ole aktides, seda pole olemas.” 13. saj alguses on maakonnad. Taani hindamisraamatu järgi teada suurused adramaades (majanduslik suurus). Selle järgi Saaremaal (Osilia) 3000, Läänemaal 1900, Harjus 1200, Virus 1600, Järvas 1..., Sakalas ja Ugandis 3000, Vaigas 1000 jne. Kagu-Eesti, hilisem Võrumaa poliitiline seotus kahtlane. Saaremaa suurus on märgatav. Jõukas. Kajastub piirkondade taksiväärtuses – kõige kallim Liivimaal. Kihelkondi võis olla 45, saavad aluseks uutele kirikukihelkondadele. Arv kasvab. 13saj lõpus ligi 60, 16saj lõpuks 83 ja 19sajandil 105. Kihelkonna suurusest sõltus kihelkonna vaimulike sissetulekud. Seega kihelkonna kaheks jagamine mõjutab sissetulekuid. Võrreldes Lääne-Euroga on kihelkonnad suuremad: igas külas pole kirikut, sissetulek suurem ka. Latgales oli väga vähe kihelkondi. S-Ls on küllaltki palju vrd Lätiga. See seotud ka sellega, kuidas usk inimesteni jõudis.
paljud kohad olid puiduga kindlustatud. Ülejäänud linnades keskajal tõenäoliselt kivimüüre ei olnud. Rootsi linnades on keskajal olnud vaid kolmel linnal kivimüür: Stockholm 1250, Kalmar 13. sajandi II pool, Visby 13. sajandi keskel. Kõige efektsem on Visby, kus on linnamüüri ka suhteliselt palju säilinud. Paul Johansen on tegelenud Tallinna linnamüüri uurimisega. Ta on välja pakkunud ka linnamüüri kujunemise etapid. Ta on rõhutanud erinevaid linna kihelkondi ning tema arvates ulatus kõige varasem linnamüür kuni Laia tänavani. Linnaväravad olid alati väga tugevalt kindlustatud, kuna need olid kohad, kust võõrad väed üritasid esimesena läbi tungida. Hakati rajama spetsiaalseid väravatorne, kuhu saaks paigutada mitu väravat ning mida saaks ka hästi kaitsta. Notstal – tõenäoliselt on tegemist katapultidega, neid on leitud ka Tallinnast. Tegelikkuses on
aga mitteterminoloogiliselt tema naissugu (nt emakaru). (Ibid) 4 1.3. Sõna ema levik Eesti murretes „Väikese murdesõnastiku“ järgi on sõna ema levinud üle Eesti kõikides murretes ja üpris ulatuslikult. Lisaks tavapärasele lapsevanema tähenduses, kasutatakse seda ka esemete osa tähenduses. Puutumata on jäänud osa kihelkondi Keskmurde alalt, üksikud kihelkonnad Mulgi ja Rannikumurde alalt. Ka Pärnu ümbruses ei tundu see sõna levinud olevat. Tegelikult võib oletada, et sõna on siiski üle Eesti levinud ning tegu on veaga (vt kaarti 1). Kaart 1. Sõna ema levik murdekeeltes kihelkonniti „Väikese Eesti murdesõnastiku“ järgi. 5 2. SÕNA EMA LEVIK KORPUSTES
ÜHISKONDLIK KORRALDUS JA MAJANDUS. 1000.a. oli muinas-Eestis juba riiklik korraldus. Eesti ühiskondliku struktuuri moodustasid perekond ja sellest edasi sugukond. Veresugulusele põhinevast sugukonnast arenesid välja regionaalsed maakondlikud üksused, mille eesotsas seisid vanemad. Eesti jagunes kaheksaks suuremaks maakonnaks, millest suurem osa on säilinud siiani. Maakonnad jagunesid kihelkondadeks. Nii maa- kui kihelkondi juhtisid vanemad, valitud vabadde meeste kogu ,, keräjä" poolt. Maakonnad tegutsesid omaette, kuid koonduti ühise vaenlase puhul. Eesti ühiskondlikus korralduses (kihelkonnad) , vaimses kultuuris ja merenduse alal leiame palju skandinaaviapärast. Aastatuhandete vahetusel, eriti teise sajandi algus kujunes Eestile jõukuse ja kultuuri tõusuajaks. Kaubateed Lääne- ja Ida-Euroopa vahel kulgesid läbi Läänemere ning eestlased hakkasid üha elavamalt ise oma kaupu Novgorodi vahendama
Sossolid: Eesti hõimud Izjaslavi kroonikas. 8. Eestlased muinasaja lõpul Adramaa: Nendes mõõdeti maad. Kolmeväljasüsteem: See levis põlluharimises. Ühel osal kasvas talivili, teisel suvivili ja kolmas oli kesas. Rehielamu: Iseloomulik eestlaste hoone, mis oli nii elu- kui tootmishoone. Sumbküla: Talud paiknesid tihedalt koos Ridaküla: Talud paiknesid ridatikku Hajaküla: Talud paiknesid üksteisest kaugemal. 45 kihelkonda, 8 maakonda + 4 väikemaakonda Vanemad: Juhtisid külasid ja kihelkondi. Ülikud. Malev: Põhiline väeüksus. 9. Muinaseestlaste usund Vägi: Üks muinasusu põhielement ja -mõiste. Arvati, et elusolendid omandavad peale füüsilise keha ka veel erilist väge või jõudu. Väge oli ka teatud objektides ja taevas. Väge võis olla ka sõnades (loitsimine, nõidumine, ravimine). Selliseid inimesi, kes neid asju teha oskasid, nimetati tarkadeks. Animism: Muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega. Inimesed pidasid
·Kihelkond- oli Eesti ajalooline haldusüksus, mis mängis olulist rolli alates muinasajast kuni 20. sajandi esimese pooleni. Muinaskihelkond oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade liit, mida juhtis isandaks kutsutav vanem. Muinaskihelkonna keskuseks oli kas linnus või kindlustatud asula, mis oli tihti ka vanema residentsiks. Oli ka kahe ja enama vanemaga ning mitme linnusega kihelkondi. ·Vanem- tähistab kogukonna, seltsi või haldusüksuse juhti. ·Rahvausund- tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; üsna hilise ajani säilis komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte
Kuningas Karl XVI Gustav. Omavalitsused Kohaliku omavalitsusena mõistetakse tänapäeval mingi maa-ala või asula elanikele antud õigust otsustada ise kohaliku elu küsimusi. Vakus - eestis keskaja alguses oluliseim omavalitsusüksus. See tähendas ennekõikke maksustamis ühikut, kuid maksude tasumiseks kokku tulnud rahvas arutas isekeskes ka muid küsimusi, jagas peale pandud koormisis ja mõistis kohut. Eestlaste kohalike omavalitsuste eelkäijateks võib pidada kihelkondi. Keskajal muutusid need ühe maakiriku piirkondadeks. Hiljem, sunnismaisuse ja mõisavõimu survel maarahva omavalitsus hääbus. Ühemõisa võimuala hakati märkima sõnaga "vald" (võrdle meelevald, vägivald). Pärisorjuse kaotamise järel 1816/1819 anti vallale, kui talurahva kogukonnale, taas piiratud omavalitsus, mõisniku kontrolli all. 1866. aasta vallaseadusega muutusid vallad tänapäevasteks iseseisvateks omavalitsusüksusteks.
viidi edasi Lääne- ja Põhja-Euroopa turule. Kaubateede äärde tekkisid linnalised asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduslinnaks kujunes Tallinn, mida on esmakordselt oma 1154 aastal valminud maailmakaardil nimetanud Araabia õpetlane Abu Abdallah Muhammad al-Idrisi Koluvani nime all. Eestis polnud 13. saj. algul veel oma riiki. Ühtse riigi asemel oli Eestis 8 maakonda: Läänemaa, Revala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Sakala ja Ugandi. Kihelkondi oli Eestis umbes 45. MUISTNE VABADUSVÕITLUS (1208-1227) Jaguneb kolmeks perioodiks: 1)1208-1212 2)1215-1222 3)1222-1227 1) #Sakslaste sissetung Eestisse (1208), Latgalide ja Sakslaste rüüsteretk Ugundisse. Ugundi- sihipärase vallutuse esimene ohver. Otepää-Ugandi tähtsaim keskus. #Võnnu linnuse (Césis) piiramine eestlaste poolt (sügis, 1210) #Ümera lahing (1210)(järgmisel päeval pärast Võnnu piiramise lõpetamist)eestlased
Seoses sellega, et tulevad segakonsistooriumid, taastub aadli patronaadiõugus (mis vahepeal Eestimaal oli täiesti soiku jäänud). Nüüd aga konkreetse territooriumi aadlikud räägivad kaasa kohalikus kirikuelus. Otsitakse vaimulikke, keda soovitakse oma ümbruskonna kirikus näha. Kihelkonna tähtsus seega mõnes mõttes suurenud. On ainult kiriklikus mõttes olulised. Eesti alal on ca 100 kihelkonda erineva suuruse ja rahvaarvuga. On kihelkondi, kus on üks pastor ja on kihelkondi, kus on rohkem. Arvestuslikult 18. sajandi teisel poolel 185 pastorit. Linnakihelkondades oli rohkem pastoreid. ,,Mõisal oli kaks alluvat seisust talupojad ja vaimulikkond" (võib-olla veidi ülepingutatud väide). 18. sajandi alguses on kirikud pastoritest üsna tühjad, paljud olid maalt lahkunud, surma saanud jne. Taastumise perioodil satum kirikusse kõikvõimalikke untsantsakaid, kes pastoriametisse tegelikult ei sobi. Nende väljavahetamine toimub
või on seda seostatud Eesti sõnaga "kihl" - tähendab kokkulepet. Eesti jagunes muinaskihelkondadeks, v.a äärmine Kagu-Eesti osa Muinaskihelkonnad sai alguseks hilisematele kirikukihelkondadele - territoorium, mille elanik on maksustustehniliselt seotud kirikuga. Kihelkonna rahvas moodustab selle kiriku koguduse, samal ei ole sellist selgepiirilist kogudust nagu varauusajal. Kiriku kihelkonnad olid piiskopkondadest pisemad, kihelkondi tihedamalt Väina ja Koiva alamjooksul?. Samas ei saa vastata 100% kindlusega, kas Liivimaal oli kihelkondade võrk üldse olemas - tglt Kuramaal maakihelkondade võrgustik rajati alles Kuramaa hertsogiriigi aegadel 16. saj. Liivimaa kihelkonnad olid suured, mis tähendab, et kirik oli suhteliselt kaugel paljudel maaelanikest, aga samuti tähendas see, et hoolimata Liivimaa maj vaesusest, olid
annaabi.ee 
