Muinasajal jagati Eesti maakondadeks: Saaremaa; Hiiumaa; Läänemaa; Reval; Virumaa; Harjumaa; Järvamaa; Alempois; Nurmekund; Mõhu; Vaiga; Soopoolitse; Sakala; Jogentagana ja Ugandi. Maakonnad jagati omakorda kihelkondadeks ja need omakorda küladeks. 1. Vanem MuinasEesti rahvajuht, keda nimetati ka kuningaks ning rikkaks. 2. Linnus Tugevdatud ehitis, mis oli ehitatud vaenlase eest varjumiseks. 3. Arbuja Ennustaja, tähtis elavate ja hingedemaailma vahendaja. 4. Tarapita Eestlaste ainus muinasjumal, keda austati Saare, Viru ja Läänemaal.
Kordamine Ajalugu 7.kl (õpik 2.osa) paragraafid 49-51(tähtsmad asjad) Mida kujutasid endast muistses Eestis: Maakond ? Eesti jagunes maakondadeks. Kihelkond ? Maakonnad jagunesid omakorda kihelkondadeks. Küla ? Kihelkonnad omakorda küladeks. Milleks oli vaja vanemat ? Millega ta tegeles ? Vanem oli Muinas-Eesti ülik , rahvajuht. Ta oli maakondade, kihelkondade ja külade ees (eestvedaja). ( maavanem , kihelkonnavanem , külavanem) Nimeta ja näita kaardil 8 suuremat maakonda. Maakonnad :Revala, Virumaa, Harjumaa, Järvamaa,Läänemaa,Saaremaa,Sakala,Ugandi. Kes nad olid : Albert? Albert oli andekas mees , kes oskas oma eesmärkide teenistusse rakendada kõik vajalikud vahendid
toiduaine, tollal ainus magusaine. Tollel ajal pidime oskama käsitööd, kuna kõik majapidamises tarvilikud riided, riistad ja esemed valmistasime ise. Peamiseks käsitööks oli ketramine ja kudumine, metalli ja puutöö. Muistsel ajal oli eestlaste metallitöö juba kõrgel tasemel. Osavad metallitöö meistrid sepad valmistasid rauast nuge, sirpe, odaotsi, mõõku jm. esemeid ka teistele. Hoonet, kus meie sepad töötasid, nimetati sepikojaks. Eesti ala jagunes kihelkondadeks, mis koosnesid paljudest küladest. Kihelkondi oli muinasaja lõpus umbes 50. Igas kihelkonnas oli üks või ka mitu linnust see oli tavaliselt mäekünkale või raskesti ligipääsetavale soosaarele ehitatud puust kindlus, kuhu vaenlaste rünnakute või röövretkede puhul pakku läksime. Paikades, kus polnud mäekünkaid, kuhjasime ise kõrge valli. Suured ja tugevad linnused olid näiteks Otepää, Varbola ja Lehola. Kihelkondade ja linnuste juhte nimetasime vanemateks
Jaroslav Tark, kes 1030. aastal rajas Tartu, kust 1061 välja aeti. Sellel ajal hakkas Eestisse tulema ristiusk, seni valdava loodususu asemele. Tähelepanuväärseks kirjanduslikuks allikaks tolle aja kohta munk Läti Henriku kroonika, kus kuni 200000 eestlast kirjeldatakse põhiliselt pikakasvuliste ja heledapäisetena. Sellel ajal Tekkisid esimaste käsitöölistena sepad ja laevaehitajad. Eesti jagunes maakondadeks, nagu Saaremaa, Sakala, Virumaa, Ugandi, Harjuma ja need omakorda kihelkondadeks. 13. sajandi alguses hakkasid Eestisse tungima ristiusu toojad sakslased, taanlased ja teised. Ümera lahingus 1210. aastal õnnestus eestlaste maleval neid võita, kuid hiljem jäädi siiski relvastusest ülekaalukatele vaenlastele alla. Eestklaste kindlustuseks olid mullast, puust ja 9osaliselt kivist linnused nagu Otepää, Lõhavere, Varbola, Viljandi, Tallinn. Viimast mainis esmakordselt kaardil Araabia geograaf Idrisi 1154. aastal.
Kaheväljasüsteem. Peitleiud, hõbemündid. 5) Eestlased muinasaja lõpul (tegevusalad, ühiskond, haldusjaotus, suhted naabritega) Eesti asustus tihenes järjekindlalt ja külasid tekkis juurde. Levinud sambkülad olid Põhja- Eestis ja Saaremaal, Lõuna-Eestis oli ülekaalus hajuv asustus. Põllu harimine, karja kasvatus, väliskaubandusega tegelemine(vahetuskaup), kaupa veeti sisse ning välja, rõivastele hakati tähelepanu pöörama. Eesti jagunes maakondadeks ning need omakorda kihelkondadeks. Hakkasid tekkima linnused ja tekkisid linnad. 6) Muinasusund. VAATA KAARTE LK.38 ja 48!
2)vanem Muinas-Eesti ülik 3)mõõgavendade ordu Alberi loodud ordu mille ülesandeks oli võidelda paganatega 4)paganad pagan oli too inimene kes ei olnud risti usku Faktid Muinaseestlastest: 1)Eesti elanike arv muinasaja lõpus oli 120 000 180 000 2)Soomlased kutsusid meid virolaiseks mis pärineb Virumaa nimest 3)Venelased kutsusid meid tsuutideks 4)Lätlased kutsusid meid Igaunideks Ugandi maakonna järgi 5)Eesti jagunes maakondadeks mis omakorda kihelkondadeks 6)Eestlased rajasid linnuseid et vaenlaste eest varjuda 7)Eestlaste ainujumal oli Taara või Tarapita (Tarapita tuleb arvatavasti sellest et võõramaalased kuulsid Eestlasi hüüdmas Tara, aita!) Aastaajad ning sel toimunud sündmused: 1201 Riia linna asustamine (piiskop Alberti poolt) 1210 Ümera lahing 1217 Madisepäeva lahing 1219 taanlased vallutavad Tallinna 1220 rootslased vallutavad Lihula (Eesti võimsa linnuse) 1227 ristisõdijad alistavad saarlased __________
Kultuur ja usuelu Peamisteks kultuurikandjateks keskajal olid vaimulikud asutused Eesti alal tekkisid esimesed koolid ilmselt just kloostrikoolidena, tõenäoliselt juba 13. sajandil Üheks silmapaistvamaks õppeasutuseks oli Tallinna toomkool Kõige enam tegid vaimuelu edendamiseks ära dominiiklased, kes pidasid pikki eestikeelseid jutlusi nii linnas kui ka maal ja sattusid tihti vastuollu kogudusevaimulike, mõnikord ka linnavalitsusega Kiriklikult jagunes Eesti ala kihelkondadeks, mille eesotsas seisis preester Esialgu vastasid nende piirid üldjoontes muinaskihelkondadele, kuid aja jooksul kirikukihelkondade hulk kasvas ja piirid muutusid Suuremates linnades, Tallinnas ja Tartus, oli mitu linnakihelkonda Kirikukihelkonnad olid Eesti ala kõige püsivamateks haldusüksusteks, kestes 13.20. sajandini Eesti rahva ehk folkmuusika Eesti regilaule on laialdaselt salvestatud ja õpitud, eriti neid, mida laulsid naised Need võivad esineda mitmes vormis,
lemvim- krgem vim; tavaliselt peetakse silmas vrast lemvimu, st olukorda, kus riigi krgeimaks valitsejaks on mne teise maa kuningas, keiser vi diktaator. okupatsioon- maa osaline vi tielik hivamine vrriigi relvajudude poolt. iseseisvus ehk suvernsus- riigi sltumatus teistest riikidest nii sise- kui ka vlispoliitikas. muinaseesti ei olnud riik. enne rtlite saabumist olid eestalsed vimelised suurteks histdeks, seda nitavad suured linnavallid. klad olid hinenud kihelkondadeks, mida juhtisid vanemad. kihelkondi oli umbes 40 ja need olid seotud kmneks maakonnaks, mida juhtisid samuti vanemad. le-eestiline histunne-ti kokku vanemad ja peeti hiseid koosolekuid ja nupidamisi. vabadussja ajal histunne suurenes- ks sda ja ks hing. vabadussda lppes eestalste kaotusega. vga oluline oli prisorjuse kaotamine 19. sajandi esimesel poolel. sellele lisandus hoogne seltsiliikumine. eestlased ppisid koosolekut, protokolli ja arveraamatut pidama, magasiaida
• Kaheväljasüsteem • Rauast tööriistad ja relvastus 6. Eestlased muinasaja lõpul (tegevusalad, ühiskond, haldusjaotus, suhted naabritega) • Maaharimine, küttimine, kalapüük, metsamesindus, raua tootmine • Rahvaarv kuni 200000 inimest, külade kasvamine, teravilja eksport, väliskaubanduse suur roll, ühiskonna kihistumine • Maakonnad – suuremad (keskuses asus linnus) - Saaremaa, Virumaa, Sakala, Ugandi jne (pooliseseisvad poliitilised üksused), mis omakorda jagunesid kihelkondadeks. • Püüdis olla vaba teiste riikide võimust, Jaroslav Targa sõjaretk Tartu alla, Ostromiri ja Izjaslavi sõjaretk Harjumaale, Saarlaste sõjakäik Ölandile, , tähtis roll Läänemere kaubateede arengus 7. Muinasusund • Ristiusk 12 saj lõpp-13 saj • laibamatused • Loodususund – usk looduse jumalaatesse ja nendele ohverdamine • Allikate veel ravimisvägi • Ravitseja võimed – käte pealepanemine, sajatused, loitsud • Maagia ja nõiakunst (targad ja nõiad)
Usuti looduse heatahtlikkuse ning, et seda saavutada ohverdati. Sarnasusi ristiusuga tekkis juba 10 11. sajandil, millal teadmisi ristiusust levis mööda kaubateid. Näiteks hakati põletusmatuse kõrval ka korraldama laibamatuseid. Pärast sõda hakati rohkem demonstreerima ,,uue usu" ehk ristiusu üleolekut. Peamine oli kirikute ehitamine. Tavaliselt ehitati kirik igasse kihelkonda. Usuti siiski muinasusundi pühapaikadesse, kuhu sageli ka kirik rajati. Eesti oli jaotatud kihelkondadeks ja maakondadeks. Ennem Vabadusvõitlust oli peamiseks keskuseks küla. Elati n-ö suitsutubades, mis oli keskaegse rehielamu eelkäijad. Ainuke teadaolev varalinnaline asula hakkas kujunema Tartus. Pärast sõda oli jaotatud Eesti 4 feodaalriigiks Tartu piiskopkond, Saare Lääne piiskopkond, Eestimaa hertsogkond ja Orduriik. Igasse kihelkonda ehitati kirik. Hakkasid tekkima linnad, mis kujunesid käsitöö ja kaubanduskeskusteks. Linna eristas külast linnaõigus
5) Eestasd muinasaja lõpul (tegevusalad, ühiskond, haldusjaotus, suhted naabritega) Eesti asustus tihenes järjekindlalt ja külasid tekkis juurde. Levinud sambakülad olid põhja- Eestis ja saaremall, lõuna Eestis oli ülekaalushajuv asustus. Põlli harimine, karja kasvatus, väliskaubandusega tegelemine (vahetuskaup), kaupa veeti sisse ning välja, rõivastele hakati tähelepanu pöörama. Eesti jagunes maakondadeks ning need omakorda kihelkondadeks. Hakkasid tekkima linnused. Tekkisid linnad. Revala Järvamaa Hiiumaa Saaremaa Alempois Harjumaa Läänemaa Sakala Ugandi Virumaa Mõhu Nurmekund Vaiga Soopolitse Jogentagana Pihkvamaa 6) Muinasusund. Animism (eestlaste usund om põhiolemuselt)- hingestamine, asjadel on vägi. Nõiad e targad viisid läbi rituaale. Mõne allika veel oli eriline ravimisvägi, mõni void käte pealepanemisega võtta ära haiguse, teatavatel sõnadel oli vägi teha kurja(sajatus) või head(raviloitsud).
Territoriaalne korraldus ja ühiskondlikud suhted Saksa-Taani vallutuste alguseks ei olnud Eestis veel väljakujunenud ühtset keskvõimuga riiki. Maa jagunes paljudeks kihelkondadeks, mis koosnesid teatud arvust külakogukondadest. Enamus kihelkondi oli omakorda ühinenud maakondadesse. Tõenäoliselt korraldasid maakondade asju paljud kihelkonnavanemad ühiselt. Sellele osutab ka, et 13. saj alguseks oli enamik maakondi alles kujunemisjärgus. 13.saj alguses Taani võimu alla läinud Eestimaa osa hõlmas kolm muinasaja lõpu maakonda Revala, Harju ja Virumaa. Veidi enam kui 100 aastat kestnud Taani ülemvõimu ajal muutus Põhja- Eesti territoriaalne jaotus tunduvalt
pihkvat. Eesti muinasaja lõpul Läti Henriku kroonika. Suhtleliselt kiire arengu aeg. 150-200 tuhat inimest. 11-12 saj külad kasvasid. Majapidamiste juures aidad, kõrvalhooned. Põhja-eestis ja saaremaal sumbkülad, Lõuna-Eestis hajus asutus. See tulenes põldude asutusest. Tähtsaim vili talirukis- kolmeväljasüsteem. Teravilja eksport. Väliskaubandus. Mehed kandsid villaseid riideid, nahast kuubi. Tekstiil oli peamine. Ehted kaunistasid, nuga. Kootud vaibad. Eesti jag maakondadeks- kihelkondadeks. MK oli pooliseseisev pol üksus suuremad olid saaremaa, virumaa, sakala, ugandi, revala, harjumaa, läänemaa, järvamaa väiksed alempois, mõhu, nurmekund, soopolitse, jogentaga ja vaiga. RIIK EI TEKKINUD, SEST 1) ükski tähtis kaubatee ei läinud läbi Eesti 2) eesti ühiskonnal jäi napilt puudu sellest materiaalsete kivide kuhjumise kriitilisest piirisr, mis oli riikluse sünniks vajalik. Muinasasulas ja ristiusu leviku algus Loodususund- looduselt tuli taotleda soosevat suhtumist
Rooma impeeriumi mõjust saanud nime. Rooma kaupmehi meelitasid Põhjala karusnahad ja Läänemere merevaik, mis olid kõrges hinnas. Põlluviljaks sai rukis. Matmise asemel hakati surnuid põletama. Põlluharimine, kaubavahetus, KÄSITÖÖ SEPATÖÖ Maha jäesti tarandkalmed ja hakati surnuid matma korrapäratuisse kivivarekalmetesse. Uuestikoguti küladesse, millele aitas kaasa üleminek KAHEVÄLJASÜSTEEMILE, mille puhul põllud on vaheldumisi vilja ja kesa all. Külad koondusid KIHELKONDADEKS ( 45 kihelk.) 8 maakonda Eestlaste koduks oli REHIALAMU. Kogukonnast lahku löönud suuremaid talusid kutsuti MÕISATEKS. KOLMEVÄLJASÜSTEEM, mille puhul üks osa põldudest olitalivilja, teine suvivilja ja kolmas kesa all. Relvadeks olid VISKE- JA TORKEODAD. USUND oli inimeste vaimses elus tähtsal kohal, usund muutus, tegevusalad võetikasutusele, kombed ja elukohad. VÄGI- arvati et kõikidel elusolenditel on peale füüsilise keha jõud ja vägi. Targad e
Eesti alade haldusjaotus muinasajast tänapäevani, võõrvõimude vahetumine Kuni Muistse vabadusvõitluseni alguseni (13. saj alguses) oli Eesti ala võõrvõimudest vaba. Territoorium oli jaotatud maakondadeks (8+5), need omakorda kihelkondadeks ja küladeks. 1227, veebruar Muistse vabadusvõitluse lõpp, Eesti alad jagatakse 4 maahärra vahel: · Põhja-Eesti Taanile · Kagu-Eesti Tartu piiskopile · Kesk- ja Edela-Eesti Ordu valdusesse · Saared ja Lääne-Eesti Saare-Lääne piiskopile 1227, suvi Põhja-Eesti ja Tallinn lähevad Ordu valdusesse (s.o. Mõõgavendade ordu)
Esimesed Eesti asulad olid Pulli ja Lammasmäe. Maa jagunes kihelkondadeks (Revala, Virumaa, Harjumaa, Saaremaa, Hiiumaa, Järvamaa, Läänemaa, Sakala, Ugandi, Alempois, Mõhu, Vaiga, Soopooliste, Jogentagana) ja need jagunesid omakorda maakondadeks. Maakondi valitsesid vanemad, see amet pärines arvatavasti isalt pojale. Kui vaenlane tungis sisse siis kaitsis iga maakond ennast ise. Vaenlaste eest varjuti koos varaga linnustesse. Eestlaste peamiseks elastusalaks oli maaharimine. Lisaks pidasid mehed jahti põtradele, kobrastele ja hüljestele
1242- peeti Peipsi järvel Jäälahing, mille võitsid venelased 1236- Mõõgavennad said Saule lahingus semgalitelt ja leedulastelt hävitavalt lüüa ning nende riismed ühendati Saksa orduga 1241- 1343-1345- Toimus Jüriöö ülestõus 1346- Taani kuningas müüs taani kuningas selle ala, mida kunagi eestimaana tunti Saksa ordule. Eestlaste elukorraldus muinasajal-lätlased kutsusid eestlasi igaunideks,venelased tsuudideks ja soomlased virolasteks;maa jagunes kihelkondadeks,mis olid liitunud surematek osadeks-maakondadeks;peamiseks elatusalaks oli maaharimine;ehitati linnuseid; ainus muinasjumal on Taara Kolme piiskopi tegevus ida-baltikumi paganate ristimiseks-kolm piiskopi olid Meinhard,Albert ja Berthold;nad kuulutasid ristiusku paganatele;Berthold võttis kasutusele jõudu; ta tõi maale esimesed ristisõdijad;loodi siis Mõõgavendade Ordu;tema ülesandeks oli paganatega sõdimine Eestlaste võitlused 1208-1215-1208
sajandil Muistse vabadusvõitlusega. Tõestus sellest ajastust on meil olemas arheoloogiliste allikate näol. Arheoloogide leidude põhjal võime seletada, mida toonane eestlane seljas kandis või kuidas ta oma põldu haris. Mida sel ajal igatseti, austati ja põlati, võime ainult oletada. Muinasaja lõpuks oli enam-vähem kogu Eesti ala asustatud. Eesti elanike üldarv ulatus 150 000-200 000 inimeseni. Halduslikult jaotus Eesti maakondadeks, mis omakorda jagunesid kihelkondadeks ja kihelkonnad olid Eesti tähtsamateks haldusüksusteks. 13.sajandi alguses oli Eestis umbes 45 kihelkonda ja 8 maakonda(Virumaa, Saaremaa, Rävala, Sakala, Ugandi, Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa). Läti Henriku kroonikas ilmneb, et maakond oli (pool)iseseisev poliitiline üksus, mis sõdis ja sõlmis rahu oma äranägemise järgi. Maakonda ei juhtinud keegi ainuisikuliselt, vaid seda tegid kihelkondade vanemad koos. Siiski tuleb
Tegemist oli rahutu ajajärguga, kuna seda viitavad linnused ja mitmed relvaleiud (relvi ohverdati ja peideti vaenlaste eest) !!!18) !!!19) 20) Eestlaste Elatusalad muinasaja lõpul: polluharimine, väliskaubandus, kalandus, karjakasvatus, eluolu: usuti erinevaid kombeid (targad, ravitsejad, vägi jne), samuti riideid ehiti ehetega, sidemed ülemeremaadega elavnesid 21) Haldusjaotus ja ühiskondlikud suhted: külad- sumbkülad, hajuv asustus, külad kasvasid; kihelkond- maakonnad jagunesid kihelkondadeks ning maakond olid iseseisev poliitiline üksus, mis sõdis ja sõlmis rahu oma äranägemise järgi 22) Muinaslinnused: võimsad, (eriti Saaremaa ja Läänemaa maalinnad, samuti mägilinnused (Otepää ja Lõhavere). Varbola Jaanilinn. Kaitsetarad, väravad, mullust ja puust, kuid ka kividest 23) Muinaseestlased austasid muinasjumalaid (animism) (saarlaste jumal Tarapita). Vägi oli looduslikes objektides, elusolendites ning sõnades leiduv eriline jõud või energia (veri,
haigusi saata. Sääraseid sõnu nimetati loitsudeks. Muinasaja lõpp Eestis. Alates esimeste inimasulate rajamisest oli Eesti XIII sajandi alguseks tugevasti muutunud. Pool Eestist oli küll veel metsade ja laante all, kuid nende kõrval olid ülesharitud põllumaad koos taludega. Asustamata oli suuremad soised alad, tihe asustus oli viljakatel Lõuna Eesti aladel, hõredam Põhja Eestis. Lääne Eestis peeti rohkem kariloomi. Eestimaa oli jaotatud väiksemateks piirkondadeks kihelkondadeks, neid oli umbes 40 50. Kihelkonnad moodustasid omavahel liite ja nii tekkisid maakonnad. Ühtset riiki eestlastel veel ei olnud, iga elanik nimetas ennast kodumaakonna järgi nt. sakalaseks, harjulaseks, ugalaseks jne. Elanike üldarv oli XIII sajandi alguseks ligikaudu 150 000 inimest. Elati külades ja asulates, iga suurema küla lähedal oli kaitseehitisena linnus. Tähtsamate kaubateede ristumiskohtadesse tekkisid suured linnused, näiteks Tartu, Tallinn, Otepää, Varbola. Oli ka
Linnade teke ja areng muinaslinnustest kuni 20. sajandini Muinasaeg Muinasaja lõpul jagunes rahvastik hõimualadeks Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Eestis. 12.saj. lõpul oli 8-9 suuremat ja 4 väikemaakonda. Maakonnad jagunesid kihelkondadeks. Väikemaakondades oli neid 1-2, suuremates 3-7 . Kihelkond oli ühiskonnas keskne üksus. See oli teatava geograafiliselt piiratud ala külakondade vabatahtlik liit. Kihelkonnad hakkasid kujunema juba alates Rooma rauaaja lõpust ja keskmise rauaaja algusest. Siis algas linnuste ehitamine, mis oli kihelkondades ühine ettevõtmine. Eesti muinaslinnused on rühmitatud neljaks: neemiklinnused, kalevipoja sängid, mägilinnused ning ringvall-linnused
150 000 inimest Adramaa- põllumajanduse ühik (üks adramaa toidab ära u. 7 inimest) Asustamata alad: läänerannik (pinnas ebasoodne), sooalad( Pärnu jõest allapoole jäävad alad) ja Peipsi äär. Kõige väiksemaks haldusüksuseks on küla ( erinevad küla tüübid) 1. sumbküla (kõik talud paiknesid keset põldu, koos) 2. ridaküla- ühel pool teed (voored, Kesk-Eestis) 3. hajaküla-talud paiknesid üksteisest eemal, korrapära puudus. (Lõuna-Eestis) Ühinenud kihelkondadeks. Muinasaja lõpul oli u. 45 kihelkonda. Kihelkonnad ühinenud maakondadeks: (8 maakonda) Saaremaa, Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Rävala, Läänemaa, Sakala, Ugandi ÜHISKONDLIK KORD Eesti ühiskonnas valitses suhteline võrdsus ( vabade talupoegade ühiskond) Ühiskonnas valitses majanduslik ebavõrdsus.Olid väljakujunenud suurmaaomanikud, keda peeti vanemateks. Võim oli pärandatav. Teine kiht oli vabad talupojad, kel oli väike omand (andamisõltuvuses)
Hernuutlaste liikumine ja vennastekogude keelustamine 1743. aastal, Paldiski sadama ehitamine ning Katariina 2-se ringsõit Eesti- ja Liivimaal 1764. aastal. Viimati nimetatud sündmust on peetud oluliseks, kuna arvatakse, et just see andis Katariina 2-le tõuke, et alustada muudatuste läbiviimist. Pärast Uusikaupungi rahu allakirjutamist 1721a. haldusjaotusena Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu: Eestimaa ja Liivimaa vahel, mis omakorda jagunesid maakondadeks ja omakorda jagunesid kihelkondadeks. Keskvõim kinnitas kroonuametkonna Baltikubermangudes alates 1725a Eestimaal ja 1728a. Liivimaal ukaasidega, mis sätestas kubermangu asutuste ametnike normkooseisud ja nende palgad, kuni asehalduskorra kehtestamiseni 1783a. Provintsiaalvalitsuse eesotsas seisis kindralkuberner, kelle nimetas ametisse monarh ja kes allus vaid monarhile ja senatile. Teistel valitsusinstitutsioonidel ei olnud õigust kuberneridele ettekirjutisi teha. Kindral
soodustas tänapäevasest pehmem kliima. Samas suurenes ka sõjaliste kokkupõrgete arv naaberrahvastega. Olulisteks keskusteks kujunesid linnused, mille ümber mõnel pool tekkisid ka külad. Aastal 900 AD on Eesti rahvaarvuks oletatud 95 000 inimest. Muinasajal olid erinevused Eesti eripaikade kombestikus ja keeles üsna suured. Seetõttu tekkisid kogukonnad. Ühiskonna algrakukeseks oli perekond, kellele kuulus talu. 5-10 talu moodustasid küla- kogukonna. Külakogukonnad liitusid kihelkondadeks, need omakorda aga maakondadeks. Varasemal rauaajal (9.-13. saj.) oli Eestis 8 maakonda: Virumaa, Rävala, Harju, Järva, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. Kesk-Eestis säilusid mõned kihelkonnad (mõnede ajaloolaste arvates väikemaakonnad), sest nende asukoha tõttu olid nad vaenlasele raskemini kättesaadavad ja nii polnud nad ühinenud ei naabermaakondadega ega ka mitte omavahel. Sellised väikemaakonnad olid: Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana
Tarbeesemete hulka kuulus ka NUGA. Elamud sarnanesid varasema perioodi omadele. Majad olid üheruumilised kerisahjuga nurgas. Lisaks oli majapidamise juures mitmed hooned laut, ait jm. Enamasti tegeleti ikka põllundusega (rukis) ja karjakasvandusega. Naised tegelesid ka käsitööga näiteks kootud vaibad. Elukutselised käsitöömeistrid olid sepad ja laevasepad. Milline oli Eesti haldusjaotus muinasaja lõpul? Halduslikult jagunes Eesti maakondadeks ja need omakorda kihelkondadeks. Maakond oli iseseisev poliitiline üksus, mida juhtusid kihelkondade vanemad ja mis sõlmisid rahu või sõdis oma äranägemise järgi. Suuremad maakonnad olid: Läänemaa, Saaremaa, Harjumaa, Reval, Järvamaa, Virumaa, Ugandi, Sakala. Ja väiksemad Alempois, Nurmekund, Vaiga, Jogentagana, Mõhu, Nurmekund, Soopoolits. 13. Mis on linnus? Selle otstarve. Kuidas ja kuhu ehitati? 11-12 saj. tekkisid võimsad linnused. Neid ehitati mullast ja puust, osalt ka kivimüüri peale puust varjendid
1 HALDUSJAOTUSE MUUTUMINE: 1) Haldusjaotus muinasaja lõpul: - Halduslikult jagunes Eesti muinasaja lõpul kihelkondadeks ( mida oli umbes 45 ). Kihelkonnad moodustusid küladest, mis olid ühinenud kaitsefunktsioonist tulenevalt. - Esmajoones välisohu tõttu olid kihelkonnad omakorda ühinenud suuremateks üksusteks- maakondadeks (vt. ka kaart lk.28 (Eesti ajalugu I osa). - Teadma peaks kindlasti 8 suuremat maakonda ( ka tühjale kontuurkaardile peaks oskama neid peale kanda): A) Sakala B) Ugandi C) Saaremaa D) Läänemaa
keskuste Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskopidel olnud teistest lugupeetavam positsioon. Nii neid kui ka Konstantinoopoli piiskope hakati kutsuma patriarhideks, neil oli kõrgeim võim oma patriarhaatides. Need omakorda jagunesid kiriku provintsideks, mida juhtis provintsi pealinna piiskop ( idas metropoliit, lääned peapiiskop). Piiskopid, kes algselt olid koguduste juhid linnades, said oma haldusesse ka ümbritsevad maakonnad. Nii sündinud piiskopkond jagati kihelkondadeks, mille eesotsas oli piiskopi poolt ametisse seatud presbüter. Kirikuprovintside piiskopid kaks korda aastas kirikukogule ehk sinodile, et otsustada oma provintsi kirikuasjade üle. Kõrgeim võim kuulus kõikide piiskopide kogule ehk oikumeenilisele kirikukogule. Aegamööda kinnistus arusaam, et sinodite otsused on eksimatud; otsuseid hakati koondama kogumikeks, millest kujunes kirikliku seadusandluse alus. Kristliku mõtlemise sünd
ümber muldvallid ja palkseinad. Varbola linnus oli arvatavasti kõige uhkem, suurem ja kaitstum linnus muinaseestis. Kalevipojasäng (Alatskivi) Pikad lootsikud, linnuses sees elasid ülikud, ohu korral said varju tavakodanikud. Viidi kaasa loomad, toit ja muu vajalik. Rauaajal oli ka viikingiajastu 9. 10. saj. 1187 arvatavasti saarlased ja eestlased hävitasid Rootsis Sigtuna linna. 10. 13. saj. Eesti oli jagatud maakondadeks ja kihelkondadeks. Eesti aladel oli 8 suurt maakonda. Ja nende vahel veel 4 väikemaakonda e. suurkihelkonda. Kihelkondade juhti Eestis nimetati vanemateks. LEMBITU Leola linnus. Maleva - sõjavägi Läti Hendriku kroonikas kirjapandule teame muistsest sõjaväest. Põlluharimine: kahevälja ja kolmeväljasüsteem. Kaheväljasüsteemi puhul üks poolt põllust kandis vilja, teine pool puhkas. Kolmeväljasüsteemil kaks osa põllust kandsid vilja ja kolmas puhkas. Järgimisel aastal tehti vahetust
põõsal, linnul ja kivil on oma hing ning et looduses on igal pool haldjad. Neile tuli ka ohverdada ohvrikivil, kuhu viidi oma ehteid, loomi, vilja, villa jms. Oma esivanemaid austati väga. Usuti ka tule, vee ja õhu võimeid. Tuli ja vesi oli puhastava toimega, kusjuures vette ohverdati vahel isegi hõbedat. Ka õhk oli puhastav ning seepärast kiiguti Jaaniööl suurte kiikedega läbi õhu. 6. EESTI JA EESTLASED MUINASAJA LÕPUL Eesti oli jaotatud väiksemateks piirkondadeks kihelkondadeks, mida oli umbes 40-50. Kihelkond oli iseseisev. Nad moodustasid omavahel liite ja nii tekkisid maakonnad. Kuid kui Eesti maale tungisid vaenlased, siis pidid inimesed varjuma linnustesse, mida oli igal kihelkonnal vähemalt üks. Linnuses oli kindlasti kaev ja varju paljudele inimestele. Eestlased tegelesid tol ajal enamasti põlluharimise ja loomakasvatusega. Maavalduste suurust mõõdeti ardamaades. Kõige varem hakati põllukultuuridest kasvatama otra, XI sajandil juba rukist. Mõisted:
Ruunikivi annab infot viikingite elu/olu kohta. Tsuudid- eestlased vene kroonikates 1030 - Jaroslav Targa sõjakäik Eestisse (Tartusse), Haldus korraldus muinasajal Maakonnad (8 suuremat), maakonnad jagunesid kihelkondadeks (kokku 45) jagunesid omakorda küladeks. Eestlaste naabrid Lõunas: semgalid, kursid, kuralased, liivlased
- Koguduse vanemad (piiskopi abilised) ehk presbüter, diakon - Preester (pastor, kirikuõpetaja). Preestritele nõudmised: · Kristlikud keskused on Jeurusalemma, Antiookia, Aleksandria, Rooma, Konstantinoopol. - Igal keskusel oli oma eesseisjana piiskoop ehk patriah. Patriarhaat oli tema võimu piirkond. - Patriarhaat jagunes provitsindeks, mille ees olid piiskopid. Läänekirikus on peapiiskopid, kes on tähtsamad provitnsi juhid ja idas metropoliit - Provints jaguneb kihelkondadeks, milles on piiskopi pääratud preester/pastor/presbüter - Kihelkondadest koosnev ühendus on praost. - Hierhia on vajalik probleemide lahendamiseks · Kirikukogu ehk sinod - 2 korda aastas käijakse koos, et arutada probleeme - Õigus teha igasuguseid otsuseid · Kloostrid - Algselt elati eraldi ja eemal kirikust ja erakud hakkasid kokku tulema. Nad pidid olema vaesed, elama puhast elu ja pidid olema kuulekad. - Kui hakkasid tekkima kloostrid, siis pidid olema kuulekad abtile (meessoost
jumalatele ohverdamisele enne sõjaretke, hauapanuste hulgas leidub relvi. Raua eelis: vastupidavam kui pronks ning lihtsam töödelda ja tööriistad saavad teravamad. Kooselu Elati üksikperedena, kuid olid tekkinud jõukad talud varanduslik kihistumine. Asulate iseloomustus Talud moodustasid küla, mis kuulus mingi linnuse piirkonda linnus- asula kompleks. Külad ühinesid kihelkondadeks ja need maakondadeks. Rauaaja lõpul tekkisid esimesed varalinnalised asulad ehk aolinnad. Elatus- ja tegevusalad a) Karjakasvatus (lambad, kitsed, sead) b) Põlluharimine: 1) hakati kasutama kahevälja süsteemi; 11.sajandil kolmevälja süsteemi, sest kasutusele tuli talirukis (vastavalt 1. vili,kesa;; 2.
Läänemere rahvaste keskaeg Püünsi Põhikool 7.klass Lisett Marmei Ühiskond muinasaja teisel poolel Eesti keskaeg algas 13. sajandil , ja kestis kuni 16.sajandini . Kolmeteistkümnenda sajandi algul olid eestlased veel ristimata , ehk paganad . Meil puudus ka ühtne riik. Terve meie maa jagunes kihelkondadeks , maakondadeks.. Muinasaja lõpupoole elas siin kuni 180 000 inimest , mis on praegusega võrreldes päris vähe . Suuremateks ja tähtsamateks maakondadeks olid Igandi , Sakala , Virumaa , Järvamaa , Saaremaa , Läänemaa , Harjumaa ja Rävala . Selle üle , kes valitsesid maakondi on päris palju vaieldud . Arvatavasti olid rahvajuhid vanemad , aga seda ei teata tänini kas see amet pärandati põlvest põlve . Muidugi võis see erinevates maakondades erinev olla.
rahvast ametissepühitsemine. Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskopid olid algusest peale teistest tähtsamad. Neid kutsuti koos Konstantinoopoli piiskopiga patriarhideks. Patriarhaadid ehk patriarhile alluv maa jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtis idas metropoliit ja läänes peapiiskop. Piiskopid ehk algselt linnakoguduste juhatajad said oma alluvusse ka ümbritseva maa. Tekivad piiskopkonnad., mis jagatakse kihelkondadeks, mida asus juhtima presbüter. Ecclesia on justkui riik riigis. Üsna varakult tekib ecclesiate vahel hierarhia. Kõik olulised piiskopid ja piiskopkonnad suudavad oma järjepidevuse viia Jeesuse jüngriteni. Kirikuprovintside juhid kogunesid kaks korda aastas sinodile ehk kirikukogule, et otsustada oma provintsi kirikuasju. Kõrgeim võim kuulus kõikide piiskoppide üldkogule ehk oikumeenilisele kirikukogule. Viimane suurem kristlaste tagakiusamine oli Diocletianuse ajal 303-31.a
töötlesid rauda. Olid isegi hõbe ja pronksi sepad, kes tegelesid ehete valmistamisega. Savi töötlesid pottsepad. Eestisse jõudis ka keder, millel töötamiseks oli vaja oskustega inimest. Vahenduskaubandus toimus läänest itta, idast läände. Läänes oli tähtsaim kaubanduspunkt Eesti jaoks Gotland, idas Pihkva ja Novgorod. Esines ka vahetuskaubandus (kaup kauba vastu). Nooremal rauaajal elamine toimub üldiselt külades. Külad omakorda koondusid kihelkondadeks. Kihelkondi oli umbes 45. Kihelkonnad omakorda koondusid maakondadeks. Maakondi oli 8. (Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Rävala, Läänemaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi) Kesk-Eestis oli ühe käsitluse järgi veel väikemaakondi nagu Alempois, Mõhu, Vaiga, Jogentagana... Teise käsitluse järgi olid need kihelkonnad, mis ei olnud veel maakondadeks jagunenud. Eesti äärde tekkisid suuremad maakonnad , sest siis oli parem kaitse vaenlase vastu. Kesk-Eestit vaenlased väga ei ähvardanud
Eestlased tegelesid kaubandusega. Oluline kaubapunkt oli läänepool Ojamaa saar e Gotland, idapool Pihkva ja Novgorod, vahenduskaubandus. Oluline oli raha. Teiselt poolt oli tegemist vahetuskaubandus. Oluline oli kaup kauba vastu. Idast läände karusnahad ja vaha. Läänest itta liikus sool ja metall (raud, pronks, hõbe). Ühiskondlikud olud Nooremal rauaajal tulevad üksiktalude asemel külad. Külad olid koondunud kihelkondadeks, mis oli muinasaja kõige tähtsam haldusüksus. Eesti aladel oli umbes 45 kihelkonda. Kihelkonnad olid liitunud maakondadeks, tegemist oli 8 suure maakonnaga. Kihelkondi sundis liituma mingisugune välisoht. Virumaa, Järvamaa, Rävala, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi. Eestlaste naabrid · Soomlased. Jagunesid pärissoomlased, hämelased, karjalased. Eestist idapoole jäid vadjalased ja isurid. Kagusse idaslaavlased. Lõunasse liivlased ja läti hõimud
kasvatasid ning tänu millele sai eestlastest kultuurrahvas. Head lugemist! 1. Muinas-Eesti 1000. aasta paiku olid Läänemeresoome hõimudel veel üsna lähedased omavahelised kontaktid ja selleks ajaks olid ka eestlaste asuala piirid juba üsna selgelt välja kujunenud. Rahvastik jagunes Eesti alal hõimualadeks ning koosnes 12. sajandi lõpul kaheksast-üheksast suuremast ja vähemalt neljast väiksemast maakonnast. Maakonnad jagunesid omakorda kihelkondadeks. Kihelkond oli Eesti ühiskonnas keskne organisatoorne üksus ja arvatavasti ka teatud geograafiliselt piiratud ala külakondade vabatahtlik liit. Ühiskond oli sel ajal patriarhaalne, hääleõigus oli vaid taluperemeestel üksi. Kui arvestada sellega, et taluperemehi oli kogu rahvastikust vaid umbes kuni 12%, siis võib öelda, et Muinas- Eesti ühiskonnas valitses siiski suhteline võrdsus. Muinas-Eesti rahvakultuuri kaheks põhiteguriks olid selleaegne ühiskond ja majandus, mis
1187 saarlaste hiilgehetk- hävitati Rootsis Sigtuna linna.Sellele ajal oli Rootsi juba ristiusustatud MUINASEESTLASTE ÜHISKOND u 10-13 saj Aeg millal on rohkem leitud esemeid ja ka kirjalikke allikaid. Eesti oli jaotatud maakondadeks ja kihelkondadeks. (Lk28 raamat) 8 suurt maakonda ja 4 väikemaakonda(või suurkihelkonda) nende vahel .Suurmaakonnad omakorda kihelkondadeks.Hiimaale tekkis tihedam asustus aga alles 14. saj sellepärast ei olnud ta maakond. Kihelkondi juhtisid ülikud keda nim VANEMAKS. Kõige kuulsam vanem on Lembitu, Lehola linnuses Sakala maakonnas. MALEV-muinaseestlaste sõjavägi. Läti Hendriku kroonika järgi teame seda. Põllupidamine: Välja oli kujunenud kaheväljasüsteem ja kolmeväljasüsteem
o raud, soorauamaak - adrad o maaviljelus oli väga tähtis KÜNNIPÕLLUNDUS.. algselt kaheväljasüsteem (väetis loomadelt ja põld), pärast kolmeväljasüsteem (talivilja rukki kaasamine) o käsitöö teke o tarandk, põletusmatused Muinasaja lõpuks oli välja kujunenud seisuslik ühiskond, süvenes ebavõrdus rikkamate ja vaesemate vahel ning maa oli jaotatud kihelkondadeks (45) ja maakondadeks (8) · Maakonda juhtisid kk vanemad · Kihelkond oli ühiskonnas keskne üksus (külakondade vabatahtlik liit) · Rahvastiku arv oli u 150-180 000, jagunedes hõimualadeks lõunas, läänes ja põhjas · Külad (sumb, haja, rida) · Põhiline sotsiaalne üksus oli pere, üksiktalu · Kaubavahetuseks kasutati karusnahku eeskätt soola ja metallide hankimiseks. Kaubavahetuseks kasutati ka vilja.
o raud, soorauamaak - adrad o maaviljelus oli väga tähtis KÜNNIPÕLLUNDUS.. algselt kaheväljasüsteem (väetis loomadelt ja põld), pärast kolmeväljasüsteem (talivilja rukki kaasamine) o käsitöö teke o tarandk, põletusmatused Muinasaja lõpuks oli välja kujunenud seisuslik ühiskond, süvenes ebavõrdus rikkamate ja vaesemate vahel ning maa oli jaotatud kihelkondadeks (45) ja maakondadeks (8) Maakonda juhtisid kk vanemad Kihelkond oli ühiskonnas keskne üksus (külakondade vabatahtlik liit) Rahvastiku arv oli u 150-180 000, jagunedes hõimualadeks lõunas, läänes ja põhjas Külad (sumb, haja, rida) Põhiline sotsiaalne üksus oli pere, üksiktalu Kaubavahetuseks kasutati karusnahku eeskätt soola ja metallide hankimiseks. Kaubavahetuseks kasutati ka vilja.
jõukuseallikaks. *12.saj olid Eesti mehed juba mitu tuhat a habet ajanud, seljas kandsid korralikke villasest riidest või isegi nahast kuubi. Peamine rõivamaterjal oli tekstiil, mida kaunistasid praktilise otstarbega ehted, nt naistel rinnanõelad koos efektse rinnakeega või särgi-ja kuuekraed koomale tõmbav hoburaudsõlg nii meestel kui naistel. Rõivakomplekti kuulus ka nuga. Ühiskondlik korraldus *Halduslikult jagunes Eesti maakondadeks ja need omakorda kihelkondadeks. Läti Henriku kroonikas ilmneb, et maakond oli (pool)-iseseisev poliitiline üksus, mis sõdis ja sõlmis rahu oma äranägemise järgi. Suuremad maakonnas olid: Saaremaa, Virumaa, Sakala ja Ugandi. Veidi väiksemad: Revala, Harjumaa,Läänemaa ja Järvamaa. Kõige väiksemad : Alempois, Mõhu,Nurmekund, Soopolitse , Jogetaga ja Vaiga. Maakonda juhtisis kihelkonade vanemad koos. Linnused *Suurim maalinn asub Harjumaal, ja see on Varbola Jaanilinn.
Tõenäoliselt polnud need eriti laialt levinud, kuid kindlasti mitte ka päris tundmata. 11.sajandi relvaleid Viltinast Asustus Muinasajal võis Eestis elada 120 000-180 000 inimest. Täpset elanike arvu pole aga teada. Muinasajal olid erinevused Eesti eripaikade kombestikus ja keeles üsna suured. Seetõttu tekkisid kogukonnad. Ühiskonna algrakukeseks oli perekond, kellele kuulus talu. 5-10 talu moodustasid küla- kogukonna. Külakogukonnad liitusid kihelkondadeks, need omakorda aga maakondadeks. Varasemal rauaajal (9.-13. saj.) oli Eestis 8 maakonda: Virumaa, Rävala, Harju, Järva, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. Kesk-Eestis säilusid mõned kihelkonnad (mõnede ajaloolaste arvates väikemaakonnad), sest nende asukoha tõttu olid nad vaenlasele raskemini kättesaadavad ja nii polnud nad ühinenud ei naabermaakondadega ega ka mitte omavahel. Sellised väikemaakonnad olid: Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana
piiskoppidel olnud teistest lugupeetavam positsioon. Nii neid kui ka uue pealinna Konstantinoopoli piiskoppi kutsuti patriarhiks – kellel oli kõrgeim võim oma patriarhaadis. See omakorda jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtisid provintsi pealinna piiskopid – Idas metropoliit, Läänes peapiiskop. Piiskopid, kes algselt linnakoguduste juhatajad olid, said oma haldusse ümbritsevad maakonnad. Nii sündinud piiskopkonnad jagati kihelkondadeks, mille eesotsas oli piiskopi poolt ametisse seatud presbüter (preester), preestri asendajad kihelkonna ärealadel (kabelites) – vikaarid. Kirikurovintside piiskopid kogunesid 2x aastas kirikukogule e. sinodile. Kõrgeim võim kulus kõikide piiskoppide kogule e. oikumeenilisele kirikukogule. Kuna vaimulikele kehtis vallalisuse nõue (tsölibaat), pidi see seisus oma ridu täiendama teistest seisustest. Feodaalide poegadest said tavaliselt kõrgemad vaimulikud, talupoegadest alamvaimulikud.
Ta hakkas looma lähikonda, vene inimestes, liberaalsete vaatedega ministrid vallandati. Ta tugevdas aadkike positsooni ühiskonnas. Vastu reformid pidurdasid Venemaa arengut. TEEMA NR. 11 -- Tollal oli Eesti jagatud kaheks kubermanguks. Kummaskis kubermangus kehtisid omad seadused, kohtu ja koolisüsteem. Eestis ol 9 maakonda(Tartumaa, Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Pärnumaa, Viljandimaa; võrumaa.) Maakonna jagunesid kihelkondadeks. Kihelkonnad jagunesid valdadeks. -- Peale eestlaste elas Eestis veel venelelasi, juute, sakslasi ja rootslasi. -- *Pärisorjuse kaotamine * Talupjad ei pidanud enam mõisa heaks tööd tegema vaid maksis toerenti * Talupjad võisid omada vallasvara. *Talupjad said mõisnikult maad rentida. -- -- Usuvahetus liikumine- Eesti talurahavas hakkas luteri usust minema Vene õigeusku, kunu jutud käisid, et kui lähed tsaariga ühte uskus siis tsaar annab sulle viljaka maatüki.
reeglina põletati kalmest eemal, jäänused toodi kalmesse. Relvi ja tööriistu on haudadest leitud vähe. Mõned teadlased oletavad selle põhjal, et eestlased pidasid" teist ilma" rõõmurikkaks ja muretuks paigaks. Muinasaja lõpus oli Eesti jagunenud 8 suurema ja veel mitme väiksema maakonna vahel, kus keskjuhtimist ilmselt ei olnud, vaid iga kihelkond valitses ennast ise. Halduslikult jagunes Eesti maakondadeks ja need omakorda kihelkondadeks. Maakond oli iseseisev poliitiline üksus, mida juhtusid kihelkondade vanemad ja mis sõlmisid rahu või sõdis oma äranägemise järgi. Suuremad maakonnad olid: Läänemaa, Saaremaa, Harjumaa, Reval, Järvamaa, Virumaa, Ugandi, Sakala. Ja väiksemad Alempois, Nurmekund, Vaiga, Jogentagana, Mõhu, Nurmekund, Soopoolits. -haldusjaotus kõige tähtsam haldusjaotusüksus oli kihelkond (45), need hakkasid koonduma
Toomkapiitel koosneb 12 toomhärrast, peamine ül. Piiskopi valimine, piiskopi kõrval iseseisev üksus omaenda vara ja kassaga. Toomhärrad moodustasid piiskoppidega hariduse eliidi, neist enamik oli õppinud ülikoolis Toomkool juhatas üks toomhärradest skolastik Kirikukihelkonnad: e. territoriaalsed kogudused, mida teenisid kogudusepreestrid. Igal ühel oma kaitsepühak. Piiskopkonnad jagunevad kihelkondadeks. Jumalateenistusi e. missa peeti ladina keeles, ühe osana võis olla rahvakeelne jutlus. Kogukonnapreester pidi oskama lugeda ja tähtsamaid palveid tundma. Mõned suhtlesid tõlgi vahendusel. Vaimulikkonna probleemid: ordu ja piiskoppide võimuvõitlus Reformikatsed katoliku kirikus: rõhutati emakeelse jutluse tähtsust, vajadusel elu kristlike tavadega kooskõlla viimine ja nõuti vaimulikelt rangemaid elukombeid. Ei teata palju neist nõudmistest eluviidi. Mungaordud
Liivimaa ülemkonsistooriumile olid allutatud 5 Eesti 18. sajandil alamkonsistooriumid Tartus ja Pärnus. Piiskopi institutsioon Vene ajal kaotati. Kõrgeimaks Eestimaa vaimulikuks loeti Tallinna Toomkiriku ülemõpetajat. Liivimaal oli kõrgeim provintsi vaimulik kindralsuperintendent. Konsistoriaalpiirkonnad jagunesid praostkondadeks, mis omakorda jagunesid kihelkondadeks. Kirikuvara valitsemist korraldasid kirikueestseisused. Liivimaa igas maakonnas oli ametis (ülem)kirikueestistuja. Kirikueestseisustesse olid kaasatud ka talupojad, keda nimetati vöörmündriteks. See institutsioon tähistab talupoegade omavalitsuse kujunemise algust. Pietism: Pietismi seisukohad sõnastas Philipp Jacob Spener 1675. aastal. Pietistid taotlesid usus sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist. 1720 30-ndatel
I EESTI AJALUGU EESTI ESIAJA LÕPUL Esiaja lõpu ja keskaja alguse allikad arheoloogilised leiud rahvaluule, milles sisaldub vanu pärimusi Läti Henriku kroonika Halduslik korraldus Esiajal jagunes Eesti ala muinasmaakondadeks ning need omakorda kihelkondadeks. Elatusalad Maaharimine. Maa suurust arvestati adramaades maa, mida hariti ühe adraga. Karjakasvatus. Kasvatati hobuseid, veiseid, kitsi, sigu ja lambaid. Metsmesindus. Küttimine ja kalapüük. Hiljem: käsitöö ja kaubandus. Varanduslik ja õiguslik seisund Vabad inimesed olid Eestis õiguslikult ja varanduslikult enam-vähem võrdsed. Tähtsamaid küsimusi arutati ühiselt rahvakoosolekutel. Ka tehti koos suuremaid töid.
Eesti alal tekkisid esimesed koolid ilmselt just kloostrikoolidena, tõenäoliselt juba 13. sajandil. Üheks silmapaistvamaks õppeasutuseks oli Tallinna toomkool. Kõige enam tegid vaimuelu edendamiseks ära dominiiklased, kes pidasid pikki eestikeelseid jutlusi nii linnas kui ka maal ja sattusid tihti vastuollu kogudusevaimulike, mõnikord ka linnavalitsusega. Olaus Magnuse kaart Carta Marina aastast 1539. Kiriklikult jagunes Eesti ala kihelkondadeks, mille eesotsas seisis preester. Esialgu vastasid nende piirid üldjoontes muinaskihelkondadele, kuid aja jooksul kirikukihelkondade hulk kasvas ja piirid muutusid. Suuremates linnades, Tallinnas ja Tartus, oli mitu linnakihelkonda. Kirikukihelkonnad olid Eesti ala kõige püsivamateks haldusüksusteks, kestes 13.20. sajandini. Eestis tegutsesid keskajal neli vaimulikku ordut, millel oli munga- ja nunnakloostreid nii linnades kui ka maal. Tsistertslaste mungakloostrid
*Kõige tähtsamaks põlluviljaks oli muutnud talirukis. Vilja hakati välja vedama ning Eestist sai maailma põhjapoolseim teravilja eksportiv maa. Suitsurehtedes kuivatataud vili oli hea kvaliteediga. Koos põllunduse arenguga suurenesid ka karjad. *Hoolimatta edusammudest ei tekkinud Eestis elukutseliste käsitööliste kihti. *Eestlasele oli oluline väliskaubandus. *Ühiskonna korraldusliku poole pealt jagunes Eesti halduslikult maakondadeks ja need omakorda kihelkondadeks. Suuremad maakonnad olid Saaremaa, Virumaa, Sakala ja Ugandi, veidi väiksemad Revala, Harjumaa jm. Maakonda juhtisid kihelkondade vanemad koos. *Muinasaja lõpu kõige muljetavaldavamad mälestusmärgid on 11. ja 12.sajandil tekkinud linnused. Üldiselt olid Eesti linnused mullast ja puust, osalt kombineeritud kiviallidega, mis olid nagu kiviaiad. *Mõne linnuse juurde kuulunud asulast kujunes hiljem linn, nii sündisid Tartu, Tallinn ja Viljandi.
annaabi.ee 
