Luule üldilme 60. aastal vallandus nn vabavärsiboleemika. Kriitik Endel Nirk kirjutas paroodia, mis ilmus Hermeliini pseudonüümi all. Paroodiale järgnes mõttevahetus, kus parteiliselt kohusetundlikud kirjutajad püüdsid väita, et noorte autorite kasutatud vorm on kodanlik nähtus. Edasipidi sai vabavärss siiski eluõiguse ja vaidlused vaibusid. Sulaaja luules oli tavaline igasuguste ärkamiste kujutamine kõrvuti samaaegse ühiskondliku ärkamisega. Palju kirjutati kevadlaule, kordusid pöördumised renessansiajastu poole, tihti esines luules seesuguseid kujundeid, kus kõneleja muutus võrdseks taevakehade ja universumiga. Kosmilise haarde kõrval levis ka luule, mis kõneles igapäevastest inimlikest nähtustest. Rõõmsameelsust jätkus luulesse veel 60. aastate keskpaiku, kuid juba oli sellesse segunenud traagikat ja kurbust. 60. aastate teisest poolest mõjutas Eesti luulet otseselt Inglise-, Prantsuse- ja Soomekeelne modernism, osalt ka sürrealism.
CARMINA BURANA "laulud Benediktbeuernist" (nimetus tuleneb Baieri kloostrist, kust nad 1803. aastal avastati) on kahtlemata märkimisväärseim ja mitmekesiseim meile teadaolev keskagsete ilmalike luuletuste kogu. See hõlmab salvavat satiiri, lõbusaid kevadlaule, armastus- ja joogilaule, kuid ka mõningaid vaimulikke laule kõik kirja pandud 119 allesjäänud pärgamendilehele (alguses oli neid kahtlemata rohkem). Suuremas osas olid laulud ladinakeelsed, kuid esineb ka näiteid keskaegsest saksa ja prantsuse keelest. Laulude päritolumaaks ei ole mitte ainult Saksamaa, vaid ka Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia. Väheste eranditega on laulude autorid teadmata ja enamikku tekstidest ei ole senini õnnestunud muudest allikatest leida
annaabi.ee 
