Kuivõrd FAT-i peamine kasutus oli flopiketastel ja DOS ei toetanud suuremaid kui 16 MB kettaid, oli FAT12 maksimaalne võimalik suurus 16 MB (4 KB suuruse klastriga) esialgu piisav. · FAT16 on väga sarnane FAT12-le, selle erinevusega, et klastrite aadressiruumi suurendati 16 bitini, võimaldades adresseerida 65536 klastrit. Sealjuures jäi maksimaalne sektorite arv samaks. Nii saavutati väiksemad klastrid (512 baiti), mis muutis kettakasutuse oluliselt efektiivsemaks. · FAT32 - on FAT failisüsteemi täiendatud versioon, mida esimesena toetas Windows 95. Peamine põhjus FAT32 loomise taga oli püüd kasutada kettaruumi efektiivsemalt. Nimelt, kettasuuruse kasvades pidi FAT16 failisüsteem kasutama üha suuremaid klastreid kuna klastrite koguarv oli piiratud, mis muutis kettakasutuse äärmiselt ebaefektiivseks. FAT32 kasutab väiksemaid klastreid. 1.2. NTFS
Failinime pikkuse piirangu ületamiseks on kasutusel VFAT nimeline failisüsteemilaiendus, mis võimaldab kuni 255 tähemärgilisi failinimesi. FAT16 ilmus 1984. aastal koos MS-DOS 3.0-ga. FAT16 on väga sarnane FAT12-le, selle erinevusega, et klastrite aadressiruumi suurendati 16 bitini, võimaldades adresseerida 65 536 klastrit. Sealjuures jäi maksimaalne sektorite arv samaks. Nii saavutati väiksemad klastrid (512 baiti), mis muutis kettakasutuse oluliselt efektiivsemaks[3]. Näiteks: varem võttis paarisajabaidine fail (eeldusel, et klaster on 4 kB) kettal 4 kB, raisates seega kordi rohkem ruumi kui faili kettal hoidmiseks tegelikult vajalik[4]. Arvestades, et toona olidki failid enamasti paarisajabaidised, oli tegemist väga olulise edasiminekuga FAT failisüsteemi arengus. MS-DOS 3.0 toetas FAT16 puhul kuni 32 MB kettaid, kuid MS-DOS 4.0 ja varem Compaq DOS 3.31 lisas toe ketastele, mille klastris paikneb 64 512-baidist
annaabi.ee 
