V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kella kõige rohkem. Seda eelistas ta pühapäeviti kellade kumisevas peres. Selle suure kella
nimi oli Marie. Ta rippus üksinda lõunapoolses tornis oma õe Jacqueline'i naabruses. Viimane
oli väiksem ja rippus väiksemas puuris. Jacque-'ine'i nime oli ta omandanud Jean
Montaigu naiselt, kes ta kirikule oli kinkinud, mis aga sugugi ei takistanud,
145
et sel naisel hiljem Montfauconis pea otsast raiuti. Teises tornis rippusid kuus kella ja
lõpuks kuus kõige väiksemat rippusid kesktornis löövide ristumiskohal puust kella kõrval,
mida löödi ainult suure neljapäeva õhtupoolest lihavõtte laupäeva hommikuni. Nii oli
Quasimodol
oma haaremis viisteistkümmend kella, kuid suur Marie oli ta lemmiknaine.
Raske oleks kirjeldada ta rõõmu suurtel kellalöömise päevadel. Kui ülemdiakon talle loa
oli andnud ja öelnud: «Mine nüüd,» ronis ta kellatorni keerdtreppi mööda üles kiiremini, kui
ükski teine seda mööda alla oleks tulnud