Artikkel 2: 1. Jumala olemasolu ei ole tõestatav, sest Jumalasse usutakse ja usk on selle kohta, mis ei ole nähtav ja järelikult ei ole ka tõestatav. Selgub, et Jumala olemasolu polegi vaja tõestada, sest usk eeldab loomulikku tunnetust. Näiteks usutakse ka paradiisi ja põrgusse, järgitakse kümmet käsku. 2. Me ei tea, mis Jumal on, me teame, mis ta pole. Seetõttu ei ole võimalik tema olemist tõestada. Kuid tõestamiseks tuleb võtta keskterminiks see, mida nimi tähistab, mitte, mis ta on. 3. Kuna jumal ise on lõplik ja tema tagajärjed lõpmatud, selgub, et tema olemist pole võimalik tõestada. Kuigi me sellest tulenevast ebaproportsionaalsusest ei saa omandada põhjuse täielikku tunnetust, saame ikkagi mistahes tagajärjest lähtudes tema olemasolu tõestada. Artikkel 3: 1. Kui ühte asja paneb liikuma teine, teist kolmas ja nii edasi, siis lõpuks jõuame
Filosoofia kodutöö nr 6 Andres Põder, 093539IASB Teisipäev, 1/3, 8.00 Vastu 1. Jumala olemine pole siiski usuartikkel, vaid selle eeldus, sest usk eeldab loomulikku tunnetust. 2. Tõestuse keskterminiks võime võtta selle, mida jumala nimi tähistab, mitte selle, mis ta on. 3. Kui põhjus ei ole tagajärgedega proportsioonis, ei saa tõestada põhjuse täielikku olemust, aga tagajärgede olemasolu tõestab vähemalt põhjuse olemasolu. Jumala olemist saab tõendada viiel teel. (Artikkel 3) 1. Maailmas on kindlasti midagi, mis liigub. Seega on olemas ka midagi, mis selle liikuma pani. Seda liigutajat pidi omakorda miski liikuma panema. Aga sellist jada ei saa jätkata
Tavaliselt ühendatakse sõnad lauseteks, mis väljendavad otsustusi, mis omakorda võivad olla kas tõesed või väärad. Otsustusi saab kindlate reeglite järgi ühendada järeldusteks. Kahe otsustuse ühendamist nimetatakse süllogismiks. Klassikaliseks hakati pidama järgmist süllogismi: 1) Kõik inimesed on surelikud. 2) Sokrates on inimene. 3) Järelikult on Sokrates surelik. Aristoteles eristas sellele lisaks veel kahte süllogismi tüüpi: ühes on keskterminiks subjekt, teises predikaat. Järelduste jadast kujuneb välja tõestus ning selle meetod on deduktsioon, milles liigutakse üldiselt üksiku poole. Tõestus Aristotelese mõttes ongi tuletamine (apodeixis). Tema väärtuslikuim teadustest on niisiis filosoofia, õigemini esimene filosoofia (kr prote philosophia), mis uurib olemise printsiipe ja algpõhjusi. Teiseks filosoofiaks nimetab Aristoteles matemaatikat ja füüsikat.
Teine samas lauses paiknev termin peab olema kesktermin. Seejärel on võimalik süllogismi eelduste ja terminite reegleid kasutades konstrueerida varjatud eeldus, kuna: meil on teada kesktermin ning vajalik äärmine termin. 7.14. Ma olen rikas, sest mul on palju raha. Järelduseks on (lause esineb ,,sest" ees): Ma olen rikas. See on üldjaatav otsustus S+aP; kusjuures Mina on S ja rikas on P. Teine väide peab olema väiksem eeldus, kuna selles sisaldub väiksem termin Mina. Keskterminiks on palju raha (palju raha omav isik). ?? (palju raha) (on/ei ole) (rikas) ?P M Mul on palju raha. S+ a M Ma olen rikas. S+ a P Eelduste reeglitest: Suurem eeldus on üldjaatav. Terminite reeglitest: Kesktermin peab suuremas eelduses esinema subjektina, vastasel korral rikutakse kesktermini reeglit. Kõik, kel on palju raha on rikkad. M+ a P Mul on palju raha. S+ a M
tõestatav ja teatav. Tõestuse keskmine on see, mis miski on. Aga Jumala kohta meil ei ole võimalik teada, mis ta on, vaid ainult seda, mis ta ei ole. Järelikult meil ei ole võimalik tõestada, et Jumal on. Kuigi kui põhjust tõestatakse tagajärje kaudu, siis peab põhjuse olemise tõendamiseks kasutama põhjuse definitsiooni asemel tagajärge, ja see on nii iseäranis Jumala puhul. Sest tõendamiseks, et miski on, peab võtma keskterminiks selle, mida nimi tähistab, mitte selle, mis see on, sest küsimus, mis see on, järgneb küsimusele, kas on. Aga Jumala nimesid pannakse tagajärgede järgi, nagu edaspidi näidatakse, mispärast me võime Jumala olemist tagajärje kaudu tõestades võtta keskterminiks selle, mida see nimi Jumal tähistab. Peale selle, kui tõestataks, et Jumal on, saaks see toimuda ainult lähtudes tema tagajärgedest
Vahendatud süllogism jaotatakse: 1. Lihtkategooriline süllogism- koosneb kolmest kategoorilisest otsustusest. Kaks esimest nendest on eeldused ja kolmas järeldus. Eeldus, kus fikseeritakse P suhe M-ga nim SUUREKS EELDUSEKS. Eeldus, kus fikseeritakse S suhe M-ga nim väikeseks eelduseks.Järelduses fikseeritakse S suhe P-ga. Suure eelduse termini P nim suureks terminiks ja väikese eelduse terminit S väikeseks terminiks. Neid ühendavat terminit M, aga keskterminiks. SKEMAATILISELT → 2.Lühikategooriline süllogism- ehk entimeem on järeldus, kus üks mõeldavatest osadest -eeldus või järeldus – on vahele jäetud. Kõigil iseseisvatel riikidel on oma PS Eesti on iseseisev riik Eestil on oma PS Polüsüllogism ehk liitsüllogism- nim kahte või enamat kategoorilist süllogismi, mis on seotud üksteisega nii, et üks nende järeldustest muutub teise eelduseks. Polüsüllogismid
väiketerminiks (minor term), ning eeldust, milles ta esineb, väiksemaks eelduseks (minor premise). Terminit, mis on lõppjärelduse predikaadiks (P), nimetatakse suurterminiks (major term), ning eeldust, milles ta esineb, suuremaks eelduseks (major premise). Neid kahte terminit, mis esinevad lõppjärelduses, nimetatakse ühiselt ka äärmisteks terminiteks. Kolmas termin esineb ainult eeldustes ning seda nimetatakse keskterminiks (middle term). Keskterminit tähistatakse klassikaliselt tähega M (ld terminus medius ’keskmine termin’). Traditsiooniliselt kirjutatakse kõigepealt välja suurem eeldus, siis väiksem eeldus ning viimasena süllogismi lõppjäreldus. Vastavalt sellele, kuidas terminid kui mõisteväljendid eeldustes lauseliikmetena paiknevad, eristatakse süllogismi nelja figuuri (figure, ld figura ’kuju, välimus’). Tabel 6.1. Kategoorilise süllogismi figuurid koos näidetega
väiketerminiks (minor term), ning eeldust, milles ta esineb, väiksemaks eelduseks (minor premise). Terminit, mis on lõppjärelduse predikaadiks (P), nimetatakse suurterminiks (major term), ning eeldust, milles ta esineb, suuremaks eelduseks (major premise). Neid kahte terminit, mis esinevad lõppjärelduses, nimetatakse ühiselt ka äärmisteks terminiteks. Kolmas termin esineb ainult eeldustes ning seda nimetatakse keskterminiks (middle term). Keskterminit tähistatakse klassikaliselt tähega M (ld terminus medius 'keskmine termin'). Traditsiooniliselt kirjutatakse kõigepealt välja suurem eeldus, siis väiksem eeldus ning viimasena süllogismi lõppjäreldus. Vastavalt sellele, kuidas terminid kui mõisteväljendid eeldustes lauseliikmetena paiknevad, eristatakse süllogismi nelja figuuri (figure, ld figura 'kuju, välimus'). Tabel 6.1. Kategoorilise süllogismi figuurid koos näidetega. Kesktermin on esitatud
annaabi.ee 
