Varre varajane histogenees vastab eespool kirjeldatule. Edasisel diferentseerumisel, kasvukuhikust kaugemal on märgata rakkude jagunemist nelja suuremasse rühma (joonis). Välimist, tuunikast tekkinud kihti nimetatakse protodermiks, sellest kujuneb epiderm. Protodermist seespool paikneb korpusest pärinev proparenhüüm, millest tekivad kõik esikoore koed, edasi tuleb püsimeristeem, mis areneb prokambiumiks ning algsäsi, mis muutub edasise arengu käigus säsiks. Prokambiumist tekivad kesksilindri välimised kihid -- protofloeem, uus prokambium ja protoksüleem. Püsimeristeemi ja algsäsi derivaate nimetatakse kesksilindriks ehk steeliks. Steelitüüpe eristatakse floeemi ja ksüleemi paigutuse järgi, nende evolutsioonist annab ülevaate joonis.
sootaimedel ning teistel õhuvaesesse pinnasesse kinnituvatel liikidel tekivad esikoores skiso- või lüsigeensed õhukambrid ning moodustub aerenhüüm. Esikoore sisemine kiht vastu steeli, endoderm, koosneb nii puitunud ja korgistunud paksukestalistest rakkudest kui ka õhukesekestalistest elusatest läbilaskerakkudest. Viimased võimaldavad mineraalainetel ja veel kesksilindrisse liikuda. Endodermi rakkude paksenenud kestadel võib leida Caspary jooni. Kesksilindri välimine kiht -- peritsükkel (perikambium) -- koosneb enamasti ühest, harvem mitmest reast elusatest, meristemaatilistest rakkudest. Juure peritsükli üheks funktsiooniks on külgjuurte moodustamine. Vaid üksikutel vee- ja parasiittaimedel pole peritsüklit leitud Peritsüklist seespool asub radiaalne juhtkimp, kus
· Tugikude toestab taime · Juhtkude ainete transport taimes · Põhikude moodustab taimekeha põhimassi · Erituskude ainete eritamine Kattekoed välimised kattekoed - katavad taime välispinda (kaitse kahjulike välismõjude eest, transpiratsiooni ja gaasivahetuse regulatsioon) sisemised kattekoed - reguleerivad ainete liikumist taime sees (vaigukanalite seintel, juure kesksilindri ümber) · Kõige levinuim kattekude on epiderm, mis esikasvu (primaarse kasvu) staadiumis katab kogu taime · Teiskasvu (sekundaarse kasvu) käigus asendub epiderm korgikihiga · Epiderm on taimeosi kattev kude, mis on enamasti ühe rakukihi paksune ja ilma rakuvaheruumideta · Esikasvu moodustuvad kõik koed, mis saavad alguse kasvukuhikust · Mitmeaastastel taimedel võib esikasvuks pidada valdavat osa esimesel eluaastal tekkinud kudedest.
kui ka haigustekitajate eest. Selle pinnal moodustuvad juurekarvad. Kattekoe all paikneb koore parenhüüm. See kaitseb juure sisemuses paiknevat kesksilindrit ehk steeli. Kesksilindris asuvad juhtkoed, milles toimub ainete transport. Vesi ja selles lahustunud mineraalained liiguvad mööda puiduosa juhtkudet taime maapealsetesse organitesse ja fotosünteesil moodustunud orgaanilised ained transporditakse niineosa kaudu erinevatesse taimeosadesse. Kesksilindri ja koore parenhüümi vahel paikneb endoderm, mis reguleerib vee liikumist pinnasest kesksilindrisse. Õistaimede paljunemine ja areng Õistaimede paljunemine sugulisel ja mittesugulisel teel Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Eoseid neil ei moodustu. Erinevatel taimeliikidel toimub vegetatiivne paljunemine juure, varre, lehe, võsu või nende muudendite abil. Vegetatiivne paljunemine esineb sporofüüdil (2n). Põhiosa õistaimest ongi sporofaasis
· Juhtimisvöötmes kujunevad külgjuured. Juurekarvad on selles juureosas surnud, mistõttu vööde ise vett ja mineraalsooli ei ima, vaid ainult juhib neid edasi. Ehitus: Epibleem - Primaarse ehitusega juur on kaetud epibleemiga (risodermiga), mis talitleb imikoena. Esikoor - Epibleemi all asub isodiameetrilistest rakkudest esikoor. Esikoore väline kiht eksoderm koosneb tihedalt üksteise vastu liibunud nurgelistest rakkudest, mis vanemas eas sageli korgistuvad. Kesksilindri välimine kiht peritsükkel koosneb enamasti ühest, harvem mitmest reast elusatest, meristemaatilistest rakkudest. Juure peritsükli üheks funktsiooniks on külgjuurte moodustamine. Juhtkimp - Peritsüklist seespool asub radiaalne juhtkimp, kus puiduosa ja niineosa on asetunud vaheldumisi - ribadena. Juuremügarad neid moodustavad mügarbakterid, limaseened ja kiirikbakterid. Liblikõielistel taimed eritavad juuremügaratest lämmastikuühendeid, lämmastik on kasvamiseks hea.
Taime keha jaguneb / sümplast apoplast (tsütoplasma) (rakkudevaheline ruum ja rakukestad) Sümplastis orgaanilised ained liiguvad rakusiseselt tsütoplasmaväätide kaudu rakust rakku. Apoplastis vesi ja selles lahustunud ained liiguvad rakkude väliselt taime eri osade vahel või rakukestades. Kiireim vee liikumise viis on mööda surnud juhtkimburakkude valendikke. Vee liikumisel takistused: 1. Juure kesksilindri ümber rakukiht mille kestad on veele läbimatud nn Caspari joon. 2. Lehti katab kutiikula, vesi pääseb välja õhulõhedest veeauruna kui õhulõhed on avatud. Ainete transport toimub juhtkimpudes: *Ksüleemis vesi liigub juurtest rakkudesse. Liikumapanev jõud vee aurumine lehtedest. *Floeemis liiguvad orgaanilised ained lehtedest juurteni. Liikumapanev jõud rõhkude vahe. Taimede toiteelemendid - C, H, N, O, P, S
n - dissotsieerumisel moodustuvate ioonide arv Milline kasu võiks taimel olla kavitatsiooni toimumisest? Põua korral on abiks kuna kui juhtsooned enam vett ei juhi, siis transpiratsioon ei saa nii aktiivselt toimuda. Juurerõhu suurus ja tekkimise põhjus taimedes 0,1Mpa. Mullalahuses olevad ioonid liiguvad koos veega taime juurte apoplasti ja endo- ja eksodermi tasandil aktiivselt sümplasti. Sümplasti plasmodesme mööda võivad ioonid liikuda kesksilindri elusatesse parenhüümsetesse rakkudesse ja nendest difusiooni teel või aktiivselt juhtsoontesse. Tagajärjeks on ksüleemilahuse madalam veepotentsiaal võrreldes mullalahusega ja vesi liigub veepotentsiaali gradiendi tõttu ksüleemi. Rõhku, mis seejuures ksüleemitorudes tekib, nimetatakse juurerõhuks. Transpiratsioonikoefitsient on defineeritud kui Veehulk, mida taim kulutab ühe ühiku kuivaine kohta. Vee kasutamise efektiivsus on defineeritud kui
kestad kortsu, rakkude veega täitudes sirguvad kestad uuesti. Aerenhüüm (õhukude) sisaldab suuri rakuvaheruume, sest rakud on kujult tähtjad. Idioblastidena võib esineda tugikoerakke. Esineb soo- ja veetaimedel, siin on aerenhüümil oluline osa gaasivahetuses. Lisaks aitab aerenhüüm veetaimedel püsida vees vertikaalasendis. Põhikudesid saab liigitada ka nende paiknemise järgi taimes: esikoore põhikude (esikoore parenhüüm) asub epidermi ja kesksilindri vahel, selle rakud on vähespetsialiseerunud; säsi on varre keskosas paiknev vähe spetsialiseerunud põhikude; ksüleemi- ja floeemipõhikude asub enamasti säsikiirtena juhtkimpude floeemi ja ksüleemi juhteelementide vahel. Ksüleemipõhikoe rakud võivad puituda ning seetõttu väliselt sarnaneda sklerenhüümile, mis raskendab nende eristamist tugikoe rakkudest. 2.3. Kattekoed
Endodermis võib esineda ka Caspary jooni. *Esikoorest seespool asub varre kesksilinder (steel). *Steeli välimine,vahetult endotermile järgnev rakukiht on peritsükkel (perikambium). Siit algavad lisajuured ja -pungad. Mitmekihilise peritsükli rakkudest võib kujuneda perivaskulaarne tugikude, (enamasti niinekiud) ning säsi. Sellise päritoluga mehaaniline kude paikneb taimes enamasti üksikute kimpudena, harvem moodustub pidev silinder. Piir esikoore ja kesksilindri vahel ei tarvitse olla selgelt eristatav. *Juhtkimbud asuvad kesksilindris ühe korrapärase ringina (kaheidulehelised). Nende arv sõltub taimeliigist ning kasvutingimustest. *Steelis asuvat põhikudet, mis jääb juhtkimpudest sissepoole ja nende vahele, nimetatakse säsiks (medulla). Juhtkimpude vahele jäävad säsikiired. Esikasvu perioodil tekivad esi- säsikiired, need ulatuvad steeli keskosa täitva säsini. Säsile on tunnuslik hästiarenenud rakuvaheruumide olemasolu
puukujulised, liaanid, rohtsed epifüüdid (niisketes troopikametsades), mitmeaastased risoomiga rohttaimed (paras- ja külmvöötmes). Valdav enamus liike on sarnaseoselised maismaataimed. Ülejäänud (umbes 120 liiki) on erieoselised vee- ja sootaimed. Maarja-sõnajalg on laialt levinud lehtmetsades, niisketes varjulistes kohtades. Sporofüüt on kuni 1m kõrgune mitmeaastane rohttaim. Risoom on kaetud epidermiga. Selle all asetseb koor, mille välimine kiht koosneb tugikoest. Kesksilindri keskosas paikneb säsi. Kontsentrilised juhtkimbud asetsevad kesksilindri välimises kihis. Kambium puudub. Lehed on suured, leheroots tihedalt kaetud pruunide sõklasoomustega. Lehelaba on piklik- elliptiline, kahelisulgjagune. Esimese järgu segmendid paiknevad vaheldumisi, nende tipud on teravad, teise järgu segmendid on hambulise serva ja nüri tipuga. Leht on kaetud epidermiga, mille rakud sisaldavad kloroplaste. Alumises epidermis on hulgaliselt õhulõhesid. Lehe
kapillaarne tõmme ülespoole. Varakevadel, kui juurtes on varuainete hüdrolüüsi tõttu kõrge lahustunud ainete kontsentratsioon, neelavad juured vett osmoosi teel. Juurtes kujunev kõrge veepotentsiaal tekitab juurerõhu, mis surub vett juurtest maapealsetesse organitesse. Kõige aktiivsemalt omastab mullast vett piirkond juuretipust ca 0.5 cm ülespoole, ulatudes umbes 10 cm-ni, rakud, mille küljes on juurekarvad. Juurekarvade poolt neelatud vee liikumine kesksilindri juhtsoontesse Vesi võib liikuda vooluna mööda rakuvaheruume (apoplasti) või rakust rakku plasmodesme mööda (sümplastne transport) või rakust rakku vakuoolide kaudu osmoosi toimel (transtsellulaarne transport). Apoplastne transport on väiksema takistusega ja seega kiirem. Läbi esikoore (cortex) rakkude liigub vesi kesksilindrisse, mis koosneb protoplasma kaotanud torujaks süsteemiks moondunud surnud rakkudest. Gaasimullikesed ummistavad juhtsooned
Sporofüüt on kuni 1m kõrgune mitmeaastane rohttaim. Vars kujutab endast maa-alust risoomi. See on lühike, paks, mustjaspruun, hästi väljendunud dorsoventraalse ehitusega (pealmine pool kannab leherootsusid, alumine peenikesi lisajuuri) ja lõpeb tipmise pungaga, mis kujutab endast lehealgmetest ümbritsetud kasvukuhikut. Risoom on kaetud epidermiga. Selle all asetseb koor, mille välimine kiht koosneb tugikoest. Kesksilindri keskosas paikneb säsi. Kontsentrilised juhtkimbud asetsevad kesksilindri välimises kihis. Kambium puudub. Lehed on suured, leheroots tihedalt kaetud pruunide sõklasoomustega. Lehelaba on piklik-elliptiline, kahelisulgjagune. Esimese järgu segmendid paiknevad vaheldumisi, nende tipud on teravad, teise järgu segmendid on hambulise serva ja nüri tipuga. Leht 20 on kaetud epidermiga, mille rakud sisaldavad kloroplaste. Alumises epidermis on hulgaliselt õhulõhesid
Selle pinnal moodustuvad juurekarvad. Kattekoe all paikneb koore parenhüüm. See kaitseb juure sisemuses paiknevat kesksilindrit ehk steeli. Kesksilindris asuvad juhtkoed, milles toimub ainete transport. Vesi ja selles lahustunud mineraalained liiguvad mööda puiduosa juhtkudet taime maapealsetesse organitesse ja fotosünteesil moodustunud orgaanilised ained transporditakse niineosa kaudu erinevatesse taimeosadesse. Kesksilindri ja koore parenhüümi vahel paikneb endoderm, mis reguleerib vee liikumist pinnasest kesksilindrisse. Juured moodustavad JUURESTIKU: sammasjuurestik selge peajuurega (sammasjuurestik kujuneb idujuurest)(iseloomulik paljudele rohttaimedele, põõsastele ja puudele); narmasjuurestik paljudest võrdväärseist juurtest (kujuneb lisajuurtest, lisajuured tekivad varrel) (iseloomulik kõrrelistel ja üheidulehelistel). (õp
Sporofüüt on kuni 1m kõrgune mitmeaastane rohttaim. Vars kujutab endast maa-alust risoomi. See on lühike, paks, mustjaspruun, hästi väljendunud dorsoventraalse ehitusega (pealmine pool kannab leherootsusid, alumine peenikesi lisajuuri) ja lõpeb tipmise pungaga, mis kujutab endast lehealgmetest ümbritsetud kasvukuhikut. Risoom on kaetud epidermiga. Selle all asetseb koor, mille välimine kiht koosneb tugikoest. Kesksilindri keskosas paikneb säsi. Kontsentrilised juhtkimbud asetsevad kesksilindri välimises kihis. Kambium puudub. Lehed on suured, leheroots tihedalt kaetud pruunide sõklasoomustega. Lehelaba on piklik-elliptiline, kahelisulgjagune. Esimese järgu segmendid paiknevad vaheldumisi, nende tipud on teravad, teise järgu segmendid on hambulise serva ja nüri tipuga. Leht on kaetud epidermiga, mille rakud sisaldavad kloroplaste. Alumises epidermis on hulgaliselt õhulõhesid. Lehe mesofüll koosneb kobekoest, juhtkimbud on samasuguse ehitusega nagu risoomis.
täitudes sirguvad kestad uuesti. · õhukude ehk aerenhüüm sisaldab suuri õhuga täidetud rakuvaheruume, sest rakud on kujult tähtjad. Esineb soo- ja veetaimedel, siin on aerenhüümil oluline osa gaasivahetuses. Lisaks aitab aerenhüüm veetaimedel püsida vees vertikaalasendis. Põhikudesid saab liigitada ka nende paiknemise järgi taimes: · esikoore põhikude ehk esikoore parenhüüm asub epidermi ja kesksilindri vahel, selle rakud on vähespetsialiseerunud. · säsi on varre keskosas paiknev vähespetsialiseerunud põhikude. Vähe diferentseerunud, rakud õhukeseseinalised, ümarad, rakuvaheruume palju, moodustavd rohttaimedest põhilise osa. klorenhüüm e. assimilatsioonipõhikude - fotosüntees säilituspõhikude - varuainete säilitamine Kattekude ehk epiderm Epiderm ehk epidermis on elusatest rakkudest koosnev kattekude taime lehtede, noorte varte ja viljade pinnal
Kasvukuhikus toimub juure pikenemine ja juurekübara rakkude uuenemine Põhikude e parenhüüm iseloomustus - vähe diferentseerunud, rakud õhukeseseinalised, ümarad, rakuvaheruume palju, moodustavad rohttaimedest põhilise osa. Ülesanded fotosüntees ja varuainete säilitamine. Paiknemine - moodustavad valdava osa taimede kehast. Põhikudesid saab liigitada nende paiknemise järgi taimes- esikoore põhikude asub epidermi ja kesksilindri vahel, selle rakud on vähespetsialiseerunud. Säsi on varre keskosas paiknev vähespetsialiseerunud põhikude. Ksüleemi- ja floeemipõhikude asub enamasti säsikiirtena juhtkimpude floeemi ja ksüleemi juhteelementide vahel Assimilatsioonipõhikude (klorenhüüm) ül. fotosüntees; asub lehes või varre esikoores. Klorenhüümi rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked. Piklikud ja üksteise kõrval asuvad
Eristatakse juure kesksilindrit ja esikoort, mis on kaetud juurekarvakestega. Esikoore välimine kiht on eksoderm, mis korgistub ja omab kaitseülesannet. Järgneb põhiparenhüüm. Esikoore sisemine kiht on endoderm, rakud puituvad ja omavad kaitseülesannet. Rakud on ühekihilised. Selleks et vesi saaks silindrisse on endodermis mittepuitunud läbilaskerakud. Kesksilindris on elusad rakud, mida nimetatakse peri tsükliks, mille ülesandeks on külgjuurte ja lisapungade moodustamine. Kesksilindri keskosal on radiaansed puidurakud, mis ulatuvad läbilaskerakkudeni. Juure sekundaarne ehitus Kaheidulehelistel ja paljasseemnetaimedel moodustub juure kesksilindris kambium. Kambium tekib parenhüümi rakkudest niine ja puidu vahele. Sissepoole moodustatakse sekundaarset ksüleemi ehk teist puitu ja väljapoole sekundaarne floeem. VARS Vars koos lehtedega võsu. Varre ülesanded: 1. Ühendus lehtede ja juurte vahel 2
• Kevadel toodab kambium enamasti suure läbimõõduga trahheesid ja trahheiide, suvel ja sügisel aga väikese diameetriga kitsaid trahheiide ning rohkem puidukiude ja põhikudet. • Kambium toodab vaheldumisi niinekiude ja sõeltorusid ning sõltub taimeliigist, mitu korda see suve jooksul vaheldub. • Fellogeen ehk korgikambium, mis väljaspoole toodab felleemi, sisse aga esikoore põhikoele sarnanevaid rakke – fellodermi. • Prokambiumist tekivad kesksilindri välimised kihid – protofloeem, uus prokambium ja protoksüleem. • Perikambiumist algavad lisajuured ja -pungad. Mitmekihilise peritsükli rakkudest võib kujuneda perivaskulaarne tugikude (enamasti niinekiud) ning säsi. Kambium toodab puukoorest väljapoole järgmisi rakke: • Sõeltorud • Saaterakud • Niinekiud • Niineparenhüüm • Kõik koed, mida kambium väljapoole toodab, moodustavad teiskoore, milles
lehetuped, mis lõpevad mustade, valge äärisega hammastega. Hambad kujutavad endast redutseerunud lehelabasid. Lehtede taandarengu tõttu on fotosünteesivaks elundiks vars. Varre pinnal on ühekihiline õhulõhedega epiderm. Epidermi all paikneb kooreosa, mis koosneb tugi- ja assimilatsioonikoest. Nende all on suurest õõnsusest läbitud põhiparenhüüm. Esikoor lõpeb endodermiga. Kesksilindri keskel asetseb põhiparenhüümist koosnev säsi, mille rakkude hilisemal eemaldumisel tekivad õõned. Juhtkoed on koondunud kimpudeks, mis asetsevad kesksilindri välimises osas. Juhtkimbud on kollateraalsed, kinnised; varrel, nagu juurelgi, ei esine teiskasvu. Eosepäid kandvad võsud on jämedamad, pruunikad, klorofüllita, harunemata, 15-30cm kõrgused. Nende sõlmekohtades on samuti 8-9 suure hambaga torujas tupp. Eospead tekivad võsu tipus. Pärast
juurerõhk kui ka lehtedes paiknev tõmbav jõud transpiratsioon Juhtsoontega ühendatud manomeeter näitab tavaliselt madalat positiivset rõhku ligikaudu 0.1 MPa (vahel kuni 0.5 MPa). (PÕHJUS): Mullalahuses olevad ioonid liiguvad koos veega taime juurte apoplasti ja endo- ja eksodermi tasandil aktiivselt sümplasti. (Vajalik aeroobne keskkond ja ATP.) Sümplasti plasmodesme mööda võivad ioonid liikuda kesksilindri elusatesse parenhüümsetesse rakkudesse ja nendest difusiooni teel või aktiivselt juhtsoontesse. Tagajärjeks on ksüleemilahuse madalam veepotentsiaal võrreldes mullalahusega ja vesi liigub veepotentsiaali gradiendi tõttu ksüleemi. Rõhku, mis seejuures ksüleemitorudes tekib, nimetatakse juurerõhuks 47. Transpiratsioonikoefitsient on defineeritud kui . transpiratsiooni produktiivsuse pöördväärtus.
annaabi.ee 
