EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
sajandi teisel poolel eesti loodus-
kirjutuses hakanud levima looduskogemuse edasiandmine läbi rõhu-
tatult isikliku vaatenurga. Selle puhul ei apelleerita enam niivõrd loo-
duse üldaktsepteeritud esteetilisele väärtusele ega rõhutata selle ühis-
kondlik-majanduslikku väärtust, vaid käsitletakse loodust pigem kui
filosoofilist küsimust.
Säärase lähenemise kujukas näide on Uku Masingu "Mälestusi taime-
dest" (1996), mis erineb "peavoolu" loodusteaduslikkuse-kesksemaist teos-
test oma püüdes kirjeldada loodust nimelt omaenese isiklike tundmuste ja
kogemuste kaudu. Mitmekülgselt haritud inimesena kirjeldab Masing küll
looduskoosluste iseärasusi, viitab taimedele ladina keeles ja iseloomustab
nende kasvutingimusi, kuid teksti lähtekohaks jäävad siiski isiklikud
seosed ja meenutused. On tähelepanuväärne, et Masingu jaoks on loodu-
ses olulisimad just taimed, mille vaatlemine nõuab palju aega, püsivust ja
annaabi.ee 
