Poliitbüroo direktiividele. Seetõttu ei teinud need asutused otsuseid mitte Eesti Vabariigi, vaid NSVLi huvides Eesti annekteerimise eesmärgil. Komisjon jõudis järeldusele, et vastutus Eesti Vabariigi annekteerimise ja Nõukogude Liitu inkorporeerimise eest lasub peamiselt Stalinil ja ÜK(b)P juhtkonnal ning eelkõige selle poliitbürool, mis langetas või kinnitas kõik olulisemad otsused Eesti Vabariigi okupeeri- misel. Samuti lasub vastutus ÜK(b)P Keskkomiteel ja NSVLi Rahvakomissaride Nõukogul (valitsusel), sest nende kahe organi dekreedid ja otsused moodustasid aluse, mille põhjal ha- kati alates 1940. aasta augusti algusest Eesti Vabariiki sovetiseerima. Eraldi tuleb esile tõsta Ždanovi ja Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna nõuniku ning hilisema saadiku Botškarjovi osa, kes koordineerisid Eesti annekteerimist kohapeal. Lisaks järeldas komisjon, et vastutus Eesti annekteerimisele kaasaaitamise eest lasub ka
Partei taotles mobiliseeritud massilist toetust, eriti noorsoo hulgas, ning organiseeris paramilitaarseid üritusi. Partei poliitikale allus nii seadusandlik kui täitevvõim. Totalitaarsete režiimide eesmärk oli poliitikaehitise ümbertegemine. Kõige suuremaid ümberkorraldusi tegid Venemaa juhid, kelle siht oli kõik senised institutsioonid kaotada. Kolme selle ajajärgu põhiseadusega loodi nõukogude süsteem, mis allus kõigil tasanditel Kommunistlikule Parteile. Parteil ja tema Keskkomiteel oli totaalne võim, viimane jagunes omakorda Orgbürooks, Poliitbürooks ja Kontrollkomisjoniks. Ka natsid tahtsid teha poliitilisi ümberkorraldusi, kuid NSVL omadega võrreldavate muutusteni tegelikkuses ei jõutud. Selle asemel, et vana süsteem tervenisti kaotada, teostas Hitler selle kallal jõhkra kirurgilise operatsiooni. Näiteks põlistas ta täitevõimu erakorralised volitused volitusseaduse abil, presidendi- ning kantsleriameti ühendamisega aga hävitas põhiseadusliku
varem paika pandud partei organitesse. Pleenum oli formaalne vormisamine, kõik oli enne ära otsustatud. Lisaks on formaalselt oluline kõrgemate parteiorganite juures ka revisjonikomisjon, mis pidi teatavat kontrolli teostama, aga sisuliselt kontrolli ei ole. Partei juhtimise poolest kõige kesksemaks oli Keskkomitee Poliitbüroo - liiduvabariigi tasandil kandis nimetust KK büroo. Just see poliitbüroo on sisuliseks võimu keskmeks. Selle katusealuseks oli keskkomitee, alla poole tulles oli keskkomiteel oma aparaat, mille moodustasid KK osakonnad, KK büroo ja KK sekteriaat. Keskkomitee osakonnad olid mehitatud partei ametnikega. Tegemist oli kõige olulisema palgalise partei ametnikkonnaga, nemad suurest osales valitsemises, valmistasid küsimusi ette jne. Need osakonnad olid büroo tugiüksusteks ja oli abiks keskkomitee sekretäridele. Alla poole minnes oli maakondade, hiljem rajoonide tasandil olemas rajooni
annaabi.ee 
