Johann Laidoner kehtestas kaks nädalat peale bolshevike mässukatset oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja. 2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale Kaitseliidu ülema (1925-1940 kindralmajor Johannes RoskaOrasmaa ) ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega. 1925. aastal pandi alus Kaitseliidu väljakujundamisele ja edasisele arengule. 2 Väljaõppele pandi tugev alus 1926. aastal, mil seni organisatsiooni arvulisele suurenemisele suunitletud tegevuse põhirõhk kandus õppetööle
Seda päeva loetakse Kodutütarde organisatsiooni asutamispäevaks (Evald Uustalu 1962). Organisatsiooni sümboolika Kodutütarde sümboliteks on kotkamärk ja lipud, mille üleval vasakus nurgas on antud maakonna vapp. Sümbolite hulka kuuluvad ka liikme- ja juhikaardid, pitsatid, vimplid, tunnus- ja tunnustusmärgid. Sümbolite kasutuselevõtu otsustab vastavalt Kodutütarde põhikirjale Kaitseliidu Keskkogu, Kaitseliidu Keskjuhatus või Kodutütarde Vanematekogu. Kodutütarde põhisümbol on kotkamärk. Kotka hõlmas asetseb rahvusvaheline skautlike oranisatsioonide sümbol – kolmeharuline liiliaõis, mille keskel on Eesti riigivapp. Liiliaõie harud on omavahel seotud. Märgi all asetseb ülespööratud otstega lint kirjaga ALATI VALMIS. Kodutütarde organisatsioonis on kasutusel erinevad tunnus- ja tunnustusmärgid. Tunnusmärkideks on metallist kotkamärk vormimütsil, ümmargune ringkonnatunnusega
Laidoner kehtestas kaks nädalat peale bolshevike mässukatset oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja. 2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale Kaitseliidu ülema (1925-1940 kindralmajor Johannes RoskaOrasmaa) ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega. Organisatsiooniliselt jaotati Kaitseliit malevateks (15), need omakorda malevkondadeks ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ja jagudeks. 1925. aastal pandi alus Kaitseliidu väljakujundamisele ja edasisele arengule. Väljaõppele pandi tugev alus 1926
Motoks oli sama hüüdlause, mis noorkotkastel: “Isamaa Auks – alati valmis”. Tütarlaste laagritesse suhtus Naiskodukaitse esialgu tõrjuvalt, kuni 1936. aastal korraldas Pärnu ringkond esimese laagri Reius. See õnnestus ja juba järgmisel suvel toimus üleriigiline laager Elva lähedal Vapramäel. Sellised laagrid kujunesid iga – aastaseks traditsiooniks. Kodutütarde tegevusaastad 1932-1939 näitasid edu kõikidel tegevusaladel. Juba alguses seadis keskjuhatus esmaseks ja kõige tähtsamaks ülesandeks kodutütarde üksustele juhtide ettevalmistamise. Aastate jooksul toimus juhtide väljaõpe kursuste kaudu. Nii noored ise kui ka noored juhid suhtusid vastutustundega oma töösse, mille tagajärjena saavutati distsipliini tõus, kodutütreliku meelsuse ja praktiliste oskuste süvenemine. Kodutütarde pere kasvas ja arvuliselt oli 1. detsembriks 1939. a. rühmades kokku 19 601 kodutütart. Kodutütarde organisatsioon likvideeriti 1940. a
Laidoner kehtestas kaks nädalat peale bolshevike mässukatset oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja. 2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale Kaitseliidu ülema (1925-1940 kindralmajor Johannes Roska Orasmaa) ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega. Organisatsiooniliselt jaotati Kaitseliit malevateks (15), need omakorda malevkondadeks ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ja jagudeks. 1925. aastal pandi alus Kaitseliidu väljakujundamisele ja edasisele arengule. Väljaõppele pandi tugev alus 1926
6) Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmeks vastuvõtmise ja Kaitseliidust väljaarvamise kinnitamine; 7) Kaitseliidu ülema korralduste täitmine ja järelevalve nende täitmise üle; 8) üksuse juhatuse otsuste elluviimine; 9) allüksuse pealiku kinnitamine ametisse, kui see ei ole sätestatud teisiti. Kaitseliidu keskorganid Kaitseliidu keskorganid on keskkogu, keskjuhatus ja keskrevisjonikomisjon. Kaitseliidu keskorgani liikmed valitakse tegevliikmete hulgast. Kaitseliidu keskkogu, keskjuahtuse ja keskrevisjonikomisjoni moodustamise ja koosolekute korra ning liikmete volituste kestuse kehtestab Kaitseliidu põhikiri. Kaitseliidu eriorganisatsioonid Kaitseliidu eriorganisatsioonid on Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred. Naiskodukaitse on Kaitseliidu tegevust ja eesmärke toetav Eesti
vabadussõdalaste ühendustesse koondunud liikmed. Isamaaliit – loodi 1934-40 riigis kestnud kaitseseisukorra kehtimise ajal, pärast seda, kui erakonnad ning teised poliitiliste ühingute tegevused seisma pandi. Tegemist ei ole erakonnaga. See oli kavandatud Kaarel Eenpalu ja tema pooldajate poolt vastukaaluks Pätsi asutatud kutsealastele omavalitsustele. Isamaaliidu struktuur: täiskogu ja keskjuhatus, maakonnakomiteed ja linnakomiteed. Põhimõtete ja kavade arutamiseks kutsuti kokku üleriiklik kongress vaikiv ajastu – Eesti ajalooperiood (1934 märts – 1940 juuni), kutsutakse ka riigipöördeks. Selle tulemusena muudeti Eesti riigikorda ulatuslikult. Seda ajastut alustas Pätsi välja kuulutatud kaitseseisukord, millega Laidoner määrati vägede ülemjuhatajaks. Vapside liidud ja ajalehed suleti, juhid vangistati.
annaabi.ee 
