õpitehnikaid ja -strateegiaid, millega on võimalik võõrkeeletunnis võimalikult individuaalselt arvestada. ÕPISTRATEEGIATE LIIGID Õpistrateegiaid on uuritud alates 1970ndate aastate keskpaigast ning on selgunud, et õppijad kasutavad kuni 200 erinevat õpi- ja suhtlusstrateegiat. Selle põhjal, kuidas me erinevat informatsiooni tunnetame, millisel kujul me seda töötleme ja millises vormis me seda erinevates olukordades edastame ja kasutame, eristatakse tervikule ja osadele keskenduvaid ning kujundlikult ja verbaalselt mõtlevaid inimesi. Need õppija taju iseärasused mõjutavad tema poolt kasutatavaid õpistrateegia valikuid. ( http://www.e-uni.ee ) OSADELE KESKENDUJA Seda tüüpi õppijad tajuvad olukordi erinevate väikeste osade kogumina, keskendudes enamasti ühele või kahele osale. Teadmisi kalduvad nad koguma üksteisele järgnevate sammudena, püüdes neid omavahel loogiliselt seostada. Neil on hea analüüsivõime ning nad
Nad väidavad et tegevuse õigsus (hea) tuleneb tegevuse enda seesmisest väärtusest. Need teooriad rõhutavad selliste mõistete nagu kohus, vastutus jt tähtsust. Sageli nimetatakse neid ka kohuse eetikaks. Nüüdisaja eetikateooriaid on jagatud ka autonoomseteks ja heteronoomseteks. Viimane põhjendab moraali moraalist väljaspool asuvate tegurite abil. Eristatud on ka teole või vastupidi tegutsejatele keskenduvaid teooriaid. Siin tahetakse rõhutada, et oluline on see, mida teeme (teole orienteeruv) või mis sorti inimesed me oleme (kas tegutseja isik on ikka kõlbeline isik). 2. Eetika ajaloost. · Eetika algusest Eetika e moraalifilosoofia e normatiivne filosoofia pärineb vanadelt kreeklastelt, täpsemini, Sokrateselt (469-399 eKr), kes pühendus moraalse vooruse loomuse uurimisele s.t ta uuris just asja, mille olemasolus tänapäeva teaduskäsitluse seisukohalt peaks enam kui kahtlema.
läbikaalumist – millised on näiteks toote transpordikasutusest tulenevad keskkonnamõjud, millised on toote tootmiseks kulutatud maapind või loodusressursid, milline on toote eluiga ja tootmisfilosoofia või kui palju tekib sellest jäätmeid. Säätlik eluviis eeldab järgijalt ka sisemist mõistmist, et ei tarbimine ega tootmine ole elu eesmärk. 24. Võrdle omavahel ökomärgiseid, ühele keskkonnaaspektile keskenduvaid märgiseid ja mahemärgiseid! Ökomärgis on vabatahtlik ja seda ei anta toidule ja jookidele. See märgis arvestab kogu olelusringi. viitab keskkonnasõbralikkusele. Toode peab vastama rangetele nõudmistele ja vastavust kontrollib kolmas osapool. Ühele aspektile keskenduvad keskkonnamärgised ei pruugi arvestada kogu toote olelusringi ja keskenduvad vaid ühele või mõnele peamisele aspektile. Mahemärgised erinevad
meditatsioon, lõõgastumine ja tunnestuse modifitseerimine, kasutamist selleks, et stressorite mõju vähendada. See lähenemine tuleneb filosoofiast, mis rõhutab kollektiivi või ühiskonda / kommuuni (kui suuremat gruppi), mitte indiviidi (Shapiro jt, 1996). Aasialikust või läänelikust kultuurist rääkides ei puuduta see kõiki indiviide ka aasia kultuuris on aktiivse kontrolliga inimesi ning lääne kultuuris enesekontrollile keskenduvaid inimesi. Oma toimetulekuteooriasse on Lazarus sisuliselt võtnud aasialiku kultuuri ideed: probleemile keskendunud toimetulek on aktiivne, läänelikku tüüpi toimetulek ja emotsioonile keskendunud toimetulek on aasialiku kultuuri tüüpi enesekontroll, mis keskendub emotsioonidele ja nendega kaasnevatele autonoomsetele reaktsioonidele meditatsiooni, lõõgastust või biotagasisidet kasutades (Lazarus, 1991). Aasia kultuuri esindajate emigreerumisel USA-sse tuleb neil
on see kõikvõimalik tõlketeadus, mis on eelkõige sihtkeelekeskne, empiiriline ja kirjeldav. Eesti keeles räägitakse enamasti üldisemast tõlketeadusest. Tõlketeadus sellisel kujul, nagu see praegu hoogsalt arenenud on, sai alguse 1970ndatest1 . Holmes eristas oma kaardil esiteks puhast ja rakenduslikku tõlketeadust ning puhta teaduse all teoreetilist ning kirjeldavat (1994). Kirjeldav tõlketeadus hõlmas tõlgitud tekstile, tõlkimisprotsessile ja tõlkimise funktsioonile keskenduvaid teemasid. Olulisim on Holmesi jaotuse ja ettekande juures tõlketeaduse esitamine iseseisva distsipliinina, kuna varem käsitleti seda kirjandus- või keeleteaduse või mõne muu teadusharu osana. Tema kaarti täiendas Gideon Toury 90ndatel ning nüüdseks on seda muudetud juba korduvalt ning arendatud edasi nii sügavuti kui kaugemale (nt Doorslaer 2009). Samuti on arenenud ka distsipliin ise, läbides erinevaid tõlketeooriatest ja tehnoloogilistest arengutest mõjutatud etappe.
annaabi.ee 
