Kõrguste erinevused ei olnud suured. Parterite vahel asus tavaliselt intiimsemaks viibimiseks mõeldud koht - kas sammaskäik, galerii või berceau. Parterite kompositsioonis püriti sümmeetria poole, samas sisustati üksikuid osasid vaheldusrikkalt. Istutusmaterjalina kasutati lavendlit, tüümiani, münti ja pukspuud. Lilledest kannikesi ja nelke lisaks teistele liikidele. Lisavärvi saamiseks kasutati eri värvi muldi ja kivipuru. Parterite nurkadesse ja mõnel juhul keskelegi istutati sihvakaid küpresse. Itaalia eeskujul muutusid armastatud elementideks ka grotid. Grotte rajati tugimüüridesse, nõlvade jalamile koobastesse või spetsiaalsetesse ehitustesse. Seest olid nad kaetud karpidest või glasuurplaatidest ornamendiga. Paiknedes sammaldunud kivide ja kaljude vahel, lõid nad koos nõrguva või voolava veelisandiga romantilise meeleolu. Claude Mollet ja Jacques Boyceau - aiaplaneerijad ja -kirjutajad. Need kaks meest kujundasid
Sellist repertuaari mängivat orkestrit võib mööndusteta džässorkestriks pidada. Väiksema koosseisuga esineti M. Kiiveri andmeil kuni 1966. aastani. Eesti džässi vaba arenguperioodi Rootsi kaudu läände kandunud järellainetus oli üsnagi märkimisväärne, seda nii ulatuse, kestuse kui tippude poolest. Kuigi esimene tugevam laine (Laren, Raudsepp, Speek) rauges paari esimese aastaga, kandusid järelmõjud veel 1960. aas- tate keskelegi, kusjuures kõrgemad tipud (Tooming, Maiste) kerkisidki esile just järellainetuse teises faasis, pärast oma oskuste täiendamist kohapeal, ja jäid märgatavaks kauemakski. Otsustades Rootsi kandunud osa põhjal (mis oli suurim), tuleb nentida, et eesti džässi potent- siaal 1940. aastate algul oli küllaltki tähelepanuväärne. Sõja ja sellega kaasnenu tõttu ei saa me kunagi teada, kui suur osa sellest oleks teistes oludes realiseerunud, ega ka seda, kui palju
annaabi.ee 
