vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest laava ja tefra kihtidest. Kihtvulkaanid võivad enda koosseisu haarata ka väiksemaid vulkaane, näiteks šlakikoonuseid. Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esineb vulkanism, kuid kõige levinumad on nad mandrilise ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril ehk subduktsioonivööndeis. Divergentses vööndis ehk laamade lahknemispiirkonnas esinevad kihtvulkaanid harva, näiteks Kilimanjaro. Ookeanide keskahelikel kihtvulkaanid praktiliselt puuduvad, kui välja jätta Island (Hekla ja Askja), mis lisaks asetsemisele keset ookeani keskahelikku asub ka kuuma täpi kohal. Kuuma täpi kohal võivad olla nii kiht- kui ka kilpvulkaanid. Šlakikoonus on vulkaanilise tekkega kooniline küngas või mägi, mis koosneb peamiselt šlakist ja muust püroklastilisest materjalist. Püroklastiline materjal, millest šlakikoonused on moodustunud, on enamasti basaltse või andesiitse koostisega
kraadise ja suuremagi nurga all. Sellest tulenebki kihtvulkaani nõlvade tavaliselt veidi nõgus kuju. Kui pursked korduvad aastatuhandete või kümnete tuhandete aastate vältel sageli,võivad 4 tekkida võimsad koonusmäed või ka keerulisemad vormid, mis võivad häirida purskavaaine liikumist. Divergentses vööndis ehk laamade lahknemispiirkonnas on kihtvulkaanid harvaesinevad (näiteks Kilimanjaro). Ookeanide keskahelikel kihtvulkaanid praktiliselt puuduvad, kui välja jätta Island (Hekla ja Askja), mis peale asetsemise keset ookeani keskahelikku asub ka kuuma täpi kohal. Kuuma täpi kohal võivad olla nii kiht- kui ka kilpvulkaanid. 5 3. Vulkaanipursked Tavaliselt jaotatakse vulkaanipursked kaheks plahvatuslikuks ja efusiivseks. Plahvatuslikud vulkaanipursked on raevukama iseloomuga - magma on suurema ränisisalduse tõttu paksem ja
slakikoonuseid. 10 Foto 8, Korjaki Sopka, Kamtsatka (https://en.wikipedia.org/wiki/Koryaksky#/media/File:Petropavlovsk_Kamcatskij_Volcan_K oriacky_in_background.jpg) Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esineb vulkanism, kuid kõige levinumad on nad mandrilise ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril. Divergentses vööndis ehk laamade lahknemispiirkonnas esinevad kihtvulkaanid harva, näiteks Kilimanjaro, mis asub Aafrikas Tansaanias. Ookeanide keskahelikel kihtvulkaanid praktiliselt puuduvad, kui välja jätta Island. Foto 9, Kilimanjaro, Tansaania (https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/60/Mount_Kilimanjaro_Dec_2009_edit 1.jpg) Slakikoonus Slakikoonus on vulkaanilise tekkega koonusekujuline küngas või mägi, mis koosneb peamiselt slakist või pürokrastilisest materjalist. Püroklastiline materjal, millest slakikoonused on moodustunud, on enamasti basaltse või andesiitse koostisega. Koonused on enamasti järsu kaldega (10-40°)
kuulsaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega. Kihtvulkaani nimi tuleb ettekujutusest, et vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest laava ja väljapursatud muust materjalist, mis on ladestunud kihtideks. Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esineb vulkanism, kuid kõige levinumad on nad mandrilise ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril. Laamade lahknemispiirkonnas esinevad kihtvulkaanid harva, näiteks Kilimanjaro. Ookeanide keskahelikel kihtvulkaanid praktiliselt puuduvad, kui välja jätta Island (Hekla ja Askja), mis lisaks asetsemisele keset ookeani keskahelikku asub ka kuuma täpi kohal. Kuuma täpi kohal võivad olla nii kiht- kui ka kilpvulkaanid. Kuumad täpid Piirkonnad, kus kuum tahke kivimaine tõuseb vahevöö sügavusest. Jõudes vahevöö ülemisse ossa madalama rõhu piirkonda, hakkavad kivimid sulama. Kuumades täppides esineb basaltne vulkanism. Seda tüüpi vulkanism on pärit nii sügavalt, et saja
seismiliste lainete kiirus hüppeliselt kasvab. Mandriline maakoor on 20-80 km paksune ja see koosneb happelistest kivimitest (n graniit), ookeaniline maakoor on 3-15 km paksune ja see koosneb aluselistest kivimitest (n basalt). 2. Mis on litosfäär? Litosfäär koosneb maakoorest ja vahevöö ülemisest tahkest osast, kus kivimite temperatuur ei ületa 10000 C. Mandrite kohal on selle paksus 50-200 km, ookeanide kohal u 50 km ja keskahelikel 3 km. 3. Mis on astenosfäär? Astenosfäär on osaliselt ülessulanud kivimitest vahevöö kiht, mis paiknev vahetult litosfääri all; kiht, mille peal litosfäärilaamad liiguvad (T0 = 1000-13000 C). 4. Mis on vahevöö? Vahevöö on maakoore ja tuuma vahele jääv geosfäär. Vahevöö ülemiseks piiriks on Moho eralduspind, alumiseks piiriks aga vedel välistuum 2900 km sügavusel. Vahevöö jaguneb
kiirus hüppeliselt kasvab. Mandriline maakoor on 20-80 km paksune ja see koosneb happelistest kivimitest (n graniit), ookeaniline maakoor on 3-15 km paksune ja see koosneb aluselistest kivimitest (n basalt). 2. Mis on litosfäär? Litosfäär koosneb maakoorest ja vahevöö ülemisest tahkest osast, kus kivimite temperatuur ei ületa 10000 C. Mandrite kohal on selle paksus 50-200 km, ookeanide kohal u 50 km ja keskahelikel 3 km. 3. Mis on astenosfäär? Astenosfäär on osaliselt ülessulanud kivimitest vahevöö kiht, mis paiknev vahetult litosfääri all; kiht, mille peal litosfäärilaamad liiguvad (T0 = 1000-13000 C). 4. Mis on vahevöö? Vahevöö on maakoore ja tuuma vahele jääv geosfäär. Vahevöö ülemiseks piiriks on Moho eralduspind, alumiseks piiriks aga vedel välistuum 2900 km sügavusel. Vahevöö jaguneb ülemiseks vahevööks, mis ulatub
annaabi.ee 
