kindlate reeglite järgi toimivatesse ühendustesse vaimulikesse ordudesse nt. benediktlased ja tsistertslased. Linnade areng 12.-13. sajandil ja linnaelanike kasv nõudsid enda hinge eest hoolitsemist, kogudusekirikutes oli see sageli jäetud unarusse, sest vaimulike ordude liikmed elasid üsna luksuslikku elu. Selle tagajärjel tekkisid alates 12. sajandi lõpust kerjusmungaordud, mille hulgast on tuntumad frantsisklase ja dominiiklaste ordud. Algselt ei tohtinud kerjusmungaordudel olla mingit omandit, nad pidid elatuma üksnes kerjamisest, sellepärast rändasid nad palju ringi harides usuliselt kirjaoskamatuid kristlasi ja jutlustades nii paganate kui ka ketserite pööramiseks. Aja jooksul eemaldusid kerjusmungaordud oma algsest vaesuse põhimõttest, kogudes annetustest suuri varandusi. Selle vastu tekkis ordude sees protestiliikumisi, mille pooldajad lõid omaette orduharusid, paljud kloostrid läksid üle rangemale elukorraldusele
Sellega kaasnes paraku ka usuelu allakäik. Õige pea saabusid Eestisse kerjusmungaordud, kelle kloostrid pidid paiknema linnades: dominiiklased jäid ankrusse Tallinna ja Tartusse, ning frantsisklased Viljandisse, Trtusse, ja Rakverre. Erinevalt tsist. püüdlesid domin. ja frant. suuremale avatusele. Põhitegevuseks oli neil jutlustamine ja rahva vaimulik hooldamine. Dominiiklased nõudsid oma liikmetelt kohaliku keele oskamist ja panid suurt rõhku haridusele. Suuri maavaldusi kerjusmungaordudel ei olnud, kloostrid elasid munkade kogutud annetustest. Tsisterlaste ordu oli läbinisti aristokraatliku loomuga ja võttis oma ridadesse üksnes aadlikke, kerjusmungaordud olid aga avatud eelkõige linlastele. (naised olid keskaegses ühiskonnas isa või abikaasa eestkoste all). Naiskloostrid täitsid äärmiselt vajlikku hooldusasutuse funktsiooni. Usundiloolased arvavad, et kõigepealt loobusid eestlased oma kõrgjumalatest ja hakkasid selle asemel austama kristlaste Jumalat
sajandi teise ja kolmanda kümnendi jooksul. Sageli jagati ristimissakramenti kiirustades ning ristiusu õpetuse sisu selgitamine jäi formaalse ristimise käigus arvatavasti tahaplaanile. Võib siiski oletada, et päris unarusse seda vahetult pärast ristimist ei jäetud, iseäranis arvestades tol ajal Lääne-Euroopas üha enam levivat jutlustamistava ning kerjusmungaordude teket. Märkimisväärne osa oli Liivmaa usuelus kogu keskaja kerjusmungaordudel. 6 3. RISTIUSU LEVIMINE EUROOPAS Aastaks 300 oli ristiusk haaranud kogu Rooma impeeriumi, ehkki tema seisund lääneprovintsides oli veel nõrk. Arvatakse, et impeeriumi u 50 miljonist elanikust oli kristlasi ligikaudu 15%. Ristiusk oli linnarahva usund, mis vaid aegamisi vanameelsesse külla tungis. Arengusuunda on tähistama jäänud sõna pagan, mis algselt maaelanikku tähendas. 313
seadusandlik funktsioon. Ordu oli geograafiliselt laia levikuga ja institutsiooniliselt keerukas. Säilis klausuuriprintsiip- mungad kohustusid jääma ühte kloostrisse, ning vajasid suuri maavaldusi,, nagu teised ordud. 4 Munkluse arengu neljandas staadiumis, mis kattus 13. saj- ga, säilis ja arenes edasi kogu tsistertslaste organisatsioon, kuid loobuti klausuuriprintsiibist ja suurte investeeringute tegemise vajadusest. Uutel kerjusmungaordudel oli kompleksne, liigendatud ja rahvusvaheline ülesehitus, vaitavad ametid ja seadusandlikud organid. Kloostri külge kinnistamisest loobumine tõi kaasa selle, et paljutõotavaid kerjusmunki võis suunata sinna, kus ordu arvas neid kõige enam kasu toovat. Ristisõjad * Ristisõda oli ,,kõigi kristlaste ühine üritus", poliitiline ja sõjaline ettevõtmine, mis leidis aristokraatia, kleeruse ja Lääne-Euroopa elanike peaaegu üleüldise heakskiidu ja laialdase toetuse.
annaabi.ee 
