Raamatu ' Tasuja ' tegelase Oodo iseloomustus
kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda." ( Jaanus tõmbas otsaesise krässu ja vahtis, silmad laiali,
põnevil teise silmi.) ,,Vahi, vahi, koer! Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa
ta kätte saama." (Jaanus surus sõrmed pihku ja astus, näost kahvatu, ka sammu ligemale, rind
rinna vastu.) ,,Katsu sa mind puutuda! Ja kui sa ennast veel kord lossihoovis näitad, siis lasen su
koertel lõhki kiskuda, et sust muud järele ei jää kui su kerjusekaltsud..."
Kui lapsed juba suureks kasvasid ei taandunud Oodo raev, ülbus ja uhkus mite sugugi. Isegi isa
surma üle poiss ei kurvastanud. Oodo ei kohkunud ka lapsepõlve tuttava, Jaanuse maja tulle
heites tagasi, ega ka poisi isa surnuks piinates. Ise veel arvates, et Jaanus majas surnuks põles.
Tegelikult jäi Jaanus aga ellu ja maksis Oodole valusalt kätte kõige eest mis ta talle teinud oli.
Jaanus ehk Tasuja tappis Oodo tema end lossis, õe Emiilia silme ees. Oodo jäi surres sama
annaabi.ee 
