mille kaudu läks suits välja ja valgus ning õhk sisse. Rehe elamu koosnes kahest suurest poolest rehetoast ja rehealusest . Rehetoas kuivatati partel vilja ja suitsu sees säilis vili väga hästi Rehepeks Rehetuba Reheahi ● Eestis olid levinud põhiliselt kahte tüüpi ahjud: kerisahjud ja umbahjud. Kerisega ahju juures oli oluliseks osaks tulepesa kohale kuhjatud kivikuhelik, mida nimetati keriseks. Tuli ja suits tungisid läbi kerisekivide, kuumendasid neid ning kuumenenud kivid soojendasid jahtudes omakorda ruumi. Nii sai köetav ruum soojust mitte ahju seinte, vaid peamiselt kerise kaudu . ● kerisahjud olid ülilihtsa ehitusega: ümmargused raudkivid laoti üksteise otsa kuhilasse ilma mingi sideaineta, suuremad alla, väiksemad peale
rookatusega, eriti metsavaestes rajoonides nagu Läänemaa ja saared, kus taolised katused moodustavad 90--100% kõigist katustest. Teistes maakondades oli neid aga 70--80%. Loenduse andmeil pole rookatuseid eraldi esile toodud ning nad arvestati nähtavasti õlgkatuste hulka. 1922. a. rahvaloenduse kohaselt oli õlg- ja rookatuseid kõige rohkem Läänemaal 81,5% ja Saaremaal 87,4% (Tihase 1974: 66). 3.3 Ahjud "Eestis olid levinud põhiliselt kahte tüüpi ahjud: kerisahjud ja umbahjud. Kerisega ahju juures oli oluliseks osaks tulepesa kohale kuhjatud kivikuhelik, mida 11 nimetati keriseks. Tuli ja suits tungisid läbi kerisekivide, kuumendasid neid ning kuumenenud kivid soojendasid jahtudes omakorda ruumi. Nii sai köetav ruum soojust mitte ahju seinte, vaid peamiselt kerise kaudu" (Tihase 1974: 104). Joonis 4. Kerisahi (Kerisahjud. Vikipedia) Joonis 5. Umbahi (Umbahjud. Vikipedia)
Linnahoonete küttekolded Leeasemed olid enam-vähem nelinurksed alused, mille peal tehti tuld ning valmistati ühtlasi ka süüa. Tuli soendas samas ka seda ruumi või hoonet, kus ta asus. Üks vanimaid ning lihtsamaid küttekoldeid ning toiduvalmistamise kohti. 12.-13. sajandil ei olnudki paljudes saksa linnades ahju sees, vaid oligi lihtsalt leease, mis soojendas ka kogu ruumi ära. Leease ning kerisahi leeasemega on leitud TÜ Botaanikaaia arheoloogilistel kaevamistel. Kerisahjud olid nagu kerisahjud ikka, kuid viikingiaja lõpus tekivad juba kerisahjud, mille ees on ka leease. Selliseid ahjusid võib leida aga vaid Eestis ning mõnel pool ka Lätis. Kerisahjud olid ehitatud peamiselt paekividest ning maakividest. Keskaegsetes linnas olnud kerisahjudele on tehtud aga teatud täiendusi. Kolde sisemises osas on kasutatud juba küllaltki palju telliseid. Ühegi taolise ahju leiukohas ei ole leitud aga korstnajälgi, vaid suits on lastud uksest välja.
,,maha heitnud". Nüüd pesi perenaine käed hoolega puhtaks, pani põlle ette ja sidus rätiku pähe. Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga, et juuksed ei satuks taina sisse. Perenaine hakkas kahe käega sõtkuma. Harilikult sõtkuti tainast ikka kätega, et leib saaks valgem ja sitkem. Kui tainas enam käte külge ei jäänud, raputati sellele jahu peale ning nõu kaeti kaane ja riietega soojalt kinni. Vanal ajal olid rehielamutesse ehitatud ümara või ovaalse põhiplaaniga kerisahjud. Hiljem tehti juba suuremad nelinurkse põhjaga küttekolded, kuhu mahtus palju leivapätse korraga küpsema. 19. sajandi viimasel veerandil tulid kasutusele uuemat tüüpi ahjud. Põhja-Eesti rehetubades olid need nüüd võlvitud kerisega ja vanadest ahjudest palju väiksemad. Vanad ahjud olnud nii suured, et pool peret mahtunud sisse. Nii olevat öeldud Viru-Nigulas (Moora, 1991). Leivaahju köeti tavaliselt kuusehalgudega, mis põlesid kiiresti ja ergu tulega
annaabi.ee 
