Ilmusid ka mõned teosed eraldi raamatutena nt. ,,Norra rannas", 1886. aastaks oli Vildel ,,Virulasest" villand saanud ning ta lahkus sealt ja asus tagasi Karjakülla kirjutama. Vilde saatis midagi oma uudisloomingust Hermanni ,,Postimehele"(isamaaline leht), seal ilmusid ,,Kaks sõrme"*, ,,Kuhu päike ei paista" (kerge põnevusromaan), mõned lühijutud, följetonide sari ,,Ühe päevavarga kepijoonistused" jms. Eri raamatuna ilmus 1887,,Töömehe tütar". Peateglane on juba usutava karakteriga, seepärast, et ta on tahtenõrk, s.t. eluline, reaaliline. 1887. a. lõpust kuni järgmise aasta maini toimetas Vilde mitteametlikult ,,Postimeest" (ilmus esimese eesti ajalehena 3x
,,abiteona" (,,Isand Ilvese kosjakäik", ,,Teravad nooled", ,,Linna-Mai", ,,Jobu" jne.), teiseks eri raamatutena, nagu ,,Norra rannas" (1885. aastal), ,,Musta mantliga mees" (1886. aastal) jne. Pärast ,,Virulase" juurest lahkumist saatis Vilde oma uudisloomingu avaldamiseks Karl August Hermanni ,,Postimehele", kus ilmusid ,,Kaks sõrme", ,,Kuhu päike ei paista", mõned lühijutud, följetonide sari ,,Ühe päevavarga kepijoonistused" jms. Eri raamatutena jõudis lugejateni ,,Töömehe tütar" (1887. aastal). Sama aasta sügisel asus Vilde Tartusse, kavatsusega saada ajalehe toimetajaks ning väljaandjaks. Küsimuses oli Tartu ajalehe ,,Postimees" omandamine, mis esimese Eesti ajalehena hakkas ilmuma kolm korda nädalas. Väljaandja Karl August Hermanni ja Eduard Vilde vahel sõlmiti vastav leping, kuid kontrollija J. Truusmann andis Vilde kohta eitava iseloomustuse, mistõttu Trükiasjade
annaabi.ee 
