silma, nagu oleks nad kriidist. Liha ta näos on kokku sulanud, sarnad tungivad esile. Skelett rajab endale teed. Silmad on auku vajunud, Mõne tunni pärast on kõik läbi." Läbi see saigi. Kemmerichi jalg amputeeriti ning sellepärast saabus ka surm. Ometi ei olnud Kemmerich selles maailmas päris üksi. Tal oli ema, kes oli hullumas, kuuldes pojaga juhtunust. Ta nõudis, et Paul räägiks talle täpselt, mis Kemmerichiga juhtus, kuid Paul valetas, et säästa ema kannatamast veel rohkem oma poja pärast, kui ta seda juba tegi. Üheks Pauli sõbraks oli ka Josef Behm, kellega ei jõudnud me küll lähemalt tuttavaks saada, kuid oli öeldud, et tema kartis sõda kõige rohkem ja ei tahtnud eriti minna sõduriks. ,,Kummalisel kombel oli Behm üks esimestest, kes langes. Ühel rünnakul sattus mürsukild talle silmadesse ja me jätsime ta surnu pähe maha." Missugune saatuse iroonia
Siis jättis ta nad rahule. Paul mõtles oma noorusele, nad olid noore ja süütud. Ent sõjaväe õpe oli neid muutnud, tähtis oli aint sõda ja oskused.. Paul läheb haiglasse Kemmerichi külastama, kes on veel halvemas seisus, lisaks ta nüd teab, et tal on jalg amputeeritud js et ta hakkab surema. Ta annab Paulile saapad, et ta need Mullerile annaks. Paul on kurb, et keegi, kellega ta üles kasvas, nüüd nii jubedasse surma sureb. Arstil pole aega sureva Kemmerichiga tegeleda ja selgub, et ta on 17s kes seal täna sureb. Paul võtab oma asjad ja lahkub. Ta on vihane, et ta suri ent rõõmus, et ise elab. Annab saapad üle ja joovad rummi. 3. ptk Nad saavad väge lisaks, paljud on neist nooremad, Kropp kutsub neid lasteks. Kat liitub nendega, kui nad uusi lähevad üle vaatama. Üks kurdab söögi üle, teadmata, et võiks hullemgi olla, Kat ütleb, et nüüd tehakse juba saepurust leiba
annaabi.ee 
