Seal ta teenis kuni 9. märtsini 1944, mil N. Liidu õhujõud sooritasid mõrvarliku pommirünnaku kaitsetu Eesti pealinna vastu. Endel Lillemaa kirjeldab oma isiklikke elamusi tollest õhtust järgnevalt: ,,Olin just autoga Lutheri vabriku kohal, kui langesid esimesed pommid, millistest vististi ka vabrik tabamuse sai. Jätsin auto tänava äärde ja jooksin ligema maja keldrisse varjule. Kohe, kui olin jõudnud trepist alla, kukkus majja süütepomm, süüdates maja. Mul õnnestus pugeda keldriaknast õue, kuid sattusin n.ö. vihma käest räästa alla, sest väljas langesid pommid ja ümberringi põles rägisedes. Kuna kuhugi minna polnud, heitsin kõnnitee äärde pikali oma saatust ootama. Kui rünnakulaine oli lõppenud, tõusin rentslist püsti. Mu pea oli täiesti segane sellest raginast ja lõhkemis-mürast. Nägin, et mu auto seisis, kuhu olin selle jätnud, kuid oli nüüd pommi- ja srapnellikildudest auke täis, klaasid purunenud ja radiaator lekkis. Nähes, et
«Kus on Athos?» «Keldris, härra.» «Kuidas, närukael, te hoiate teda sellest ajast peale keldris?» 304 «Püha heldus! Ei, härra. Meie hoiame teda nüüd keldris! Te siis ei tea, mis ta seal keldris teeb? Oh, kui te suudaksite ta sealt välja tuua, oleksin teile kogu eluaeg tänulik, austaksin teid nagu oma kaitsepühakut.» «Ta on siis ikka veel seal? Kas ma leian ta sealt üles?» «Muidugi, härra. Ta otsustas kangekaelselt sinna jääda. Iga päev ulatatakse talle keldriaknast kahvli otsas leiba ja kui ta nõuab, siis ka liha, aga ei leib ega liha pole tema peamiseks toiduks. Ükskord katsusin ma kahe teenriga keldrisse minna, aga ta sattus hirmsasse vihahoogu. Kuulsin, kuidas ta oma püstoleid ja teener musketit laadis. Kui me siis küsisime, mida nad kavatsevad, vastas isand, et neil on teenriga kahe peale nelikümmend lasku ja et nad pigemini tulistavad viimse pauguni, kui lubavad ühelgi meist jalga keldrisse tõsta
annaabi.ee 
