Aleksander II, olnud tsaari tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, III järgu Anna ordeni kavaler, 1867. aastal anti talle Peterburi Kunstide Akadeemia poolt professori tiitel. Seda meistriteose "Riigikansler vürst Gortsakovi portree" eest (õli, Moskva Ajaloomuuseum). Kölerist sai väga kaalukas mees - professor, kes liigub Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja kellel on head tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga. Kaugel välismaal, Roomas ja Pariisis aastaid elades omandas Köler liberaalse-radikaalse maailmavaate ja suhtus soojalt oma rahva kannatustesse. Ja tänu sellele, nagu ma aru saan, võib Kölerist rääkida ka kui eesti rahvusliku liikumise juhist - ja just demokraatliku suuna juhist. Köler oli poliitikamees, kes Venemaal elades "molberti tagant pinda sondeeris". Mees, kes "Eesti asja" ka Peterburis tahtis ja julges ajada ning kellele oli tähtis rahva käekäik, kelle hulka ta ise kuulus
ja Kunstiakadeemias) ning saavutades tunnustuse karakteersete portreedega. Vaatamata pikaajalisele elamisele Peterburgis ei venestunud Köler kunagi hingeliselt, vaid jäi südames ja tegudes alati truuks Eesti maale ja rahvale ning tegi kõik temast sõltuva, aitamaks kaasa maarahva vabanemisele baltisaksa parunite omavoli alt. Liikudes ja suheldes Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu. Ning mitmed Köleri parimad pildidki kujutavad Eesti talurahva elu. Kunstnik suri 22. aprillil 1899. aastal. Tema põrm toodi Peterburist kodumaale ja maeti SuureJaani kalmistule oma vanemate kõrvale, kelle eest oli ta hoolitsenud kogu nende eluaja. Matmispaika tähistab skulptor A.Adamsoni hauasammas
ja Kunstiakadeemias) ning saavutades tunnustuse karakteersete portreedega. Vaatamata pikaajalisele elamisele Peterburgis ei venestunud Köler kunagi hingeliselt, vaid jäi südames ja tegudes alati truuks Eesti maale ja rahvale ning tegi kõik temast sõltuva, aitamaks kaasa maarahva vabanemisele baltisaksa parunite omavoli alt. Liikudes ja suheldes Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu. Ning mitmed Köleri parimad pildidki kujutavad Eesti talurahva elu. Kunstnik suri 22. aprillil 1899. aastal. Tema põrm toodi Peterburist kodumaale ja maeti SuureJaani kalmistule oma vanemate kõrvale, kelle eest oli ta hoolitsenud kogu nende eluaja. Matmispaika tähistab skulptor A.Adamsoni hauasammas
Robert Jakobsoni surma 1882. aastal langeski rahvusliku liikumise juhtimise ränk koorem Johann Köleri õlgadele. Vaatamata pikaajalisele elamisele Peterburgis ei venestunud Köler kunagi hingeliselt, vaid jäi südames ja tegudes alati truuks Eesti maale ja rahvale ning tegi kõik temast sõltuva, aitamaks kaasa maarahva vabanemisele baltisaksa parunite omavoli alt. Liikudes ja suheldes Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu. Köler oli eesti rahvusliku liikumise tuline eestvõitleja, kes ei tunnistanud aga mässajaid kunstis. Traditsioonitruu loojana juba omas ajas, vältis Köler äärmusi ning põlgas kriitilist realismi, mis osutas igapäevasele ja inetule. Akadeemiku ja professorina pälvis Köler ametliku tunnustuse portretistina
Aleksander II, olnud tsaari tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, III järgu Anna ordeni kavaler, 1867. aastal anti talle Peterburi Kunstide Akadeemia poolt professori tiitel. Seda meistriteose "Riigikansler vürst Gortsakovi portree" eest (õli, Moskva Ajaloomuuseum). Kölerist sai väga kaalukas mees - professor, kes liigub Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja kellel on head tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga. Kaugel välismaal, Roomas ja Pariisis aastaid elades omandas Köler liberaalse- radikaalse maailmavaate ja suhtus soojalt oma rahva kannatustesse. Ja tänu sellele, nagu ma aru saan, võib Kölerist rääkida ka kui eesti rahvusliku liikumise juhist - ja just demokraatliku suuna juhist. Köler oli poliitikamees, kes Venemaal elades "molberti tagant pinda sondeeris". Mees, kes "Eesti asja" ka Peterburis tahtis ja julges ajada ning kellele oli tähtis rahva käekäik,
Aleksander II, olnud tsaari tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, III järgu Anna ordeni kavaler, 1867. aastal anti talle Peterburi Kunstide Akadeemia poolt professori tiitel. Seda meistriteose "Riigikansler vürst Gortsakovi portree" eest (õli, Moskva Ajaloomuuseum). Kölerist sai väga kaalukas mees - professor, kes liigub Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja kellel on head tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga. Kaugel välismaal, Roomas ja Pariisis aastaid elades omandas Köler liberaalse-radikaalse maailmavaate ja suhtus soojalt oma rahva kannatustesse. Ja tänu sellele, nagu ma aru saan, võib Kölerist rääkida ka kui eesti rahvusliku liikumise juhist - ja just demokraatliku suuna juhist. Köler oli poliitikamees, kes Venemaal elades "molberti tagant pinda sondeeris". Mees, kes "Eesti asja" ka Peterburis tahtis ja julges ajada ning kellele oli tähtis rahva käekäik, kelle hulka ta ise kuulus
annaabi.ee 
