Eesti uusaeg (1710-1900)
arutatakse muudatuste võimalusi, kuidas senist agraarkorraldust muutma. Tulemusena
otsustatakse, et mõisad peavad selgelt kinni pidama vakuraamatutes olevatest
normidest. Mitte midagi üle võtta ei tohi. Teine asi, mida deklareeritakse, on see, et
kõik varasem jutt talupoegade vallasvarast peabki olema tagatud. Mõis vallasvara
rekvireerida ei tohi. Eestimaal mõningase hilinemisega hakatakse ka siin mitmetes
mõisates kehtestama eraõigusi. Konkreetsed olud sunnivad peale eraõiguste
kehtestmiseks, mis muutuvad suhteliselt massiliseks. Talupoegadele tagatakse
teatavad õigused. Rohkem õigusi. Õiguste andmine tähendas väga täpselt nende
kohustuste paikapanemist. Olid esimesed talurahvaõigused. Võib öelda, et 18. sajandi
viimastel aastatel on vakuraamatutega tõsisemalt tegeletud. Talupoegade kasuks.
Deklareeritakse talupoegade õigust vallasvarale, piiratakse ihunuhtlust ja talupoegade
müüki. Ka talu pärandamise õigus. Hakatakse õigusi publitseerima, üsna mahukad