õigusaktid, võrreldav riigi sees parlamendi poolt vastu võetud seaduse jõuga. Neid võtavad vastu Europarlament koos Euroopa Nõukoguga ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon, määrust kohaldatakse üldiselt kogu liidu ulatuses, ta on igale liikmesriigile siduv ja igas liikmesriigis vahetult kohaldatav. Määrust tuleb kohaldada muutmata kujul ja vahetult, selleks pole vaja mingeid siseriiklike kehtestamisprotseduure ning riikidel pole õigust avaldada ELi määrust oma seadusandlike aktide kogus. Direktiivid kõige olulisemad õigusaktid ELi liikmesriikide seadusandluse lähenemisel , neid loetakse ka liidu sotsiaalpoliitika üheks põhiallikaks. Neid annab Euroopa Nõukogu või tema delegatsiooni alusel Euroopa Komisjon. Direktiivid pole vahetult kohaldatavad ja direktiivi kohustuslikkus hõlmab akti
Neid võtavad vastu Euroopa Parlament koos Euroopa Nõukoguga ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon, määrust kohaldatakse üldiselt kogu liidu ulatuses, ta on igale liikmesriigile siduv ja igas liikmesriigis ka vahetult kohaldatav. Määruse juriidilist jõudu on võrreldud riigi sees parlamendi poolt vastuvõetud seaduse jõuga. Määrust tuleb kohaldada muutmata kujul ja vahetult, tema kehtestamiseks riigi territooriumil ei ole vaja mingeid siseriiklikke kehtestamisprotseduure. Liikmeriikidel pole õigust liita EL-u määrust oma seadusandluse süsteemiga ega avaldada teda oma seadusandlike aktide kogus. Direktiivid on kõige olulisemateks õigusaktieks EL-u liikmesriikide seadusandluse lähendamisel, neid loetakse ka liidu sotiaalpoliitika üheks põhiallikaks. Direktiive annab Euroopa Nõukogu või tema delegatsiooni alusel Euroopa Komisjon. Üldjuhul direktiivid ei ole vahetult kohaldatavad. Neid võib kohaldada vahetult juhul, kui (ja seni kui) ta ei ole
lepingud, nende protokollid ja ühinemislepingud, lepingutele lisatud deklaratsioonid ning Euroopa Liidu poolt sõlmitud rahvusvahelised lepingud. Siia tuleb lisada veel ka Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtted, mille peamine kasutusalaks on esmase õiguse allikate tõlgendamine. Euroopa Liidu teisese õigusena on vahetult kohaldatavaks allikaks Euroopa Liidu määrused, mis on siseriikliku õiguskorra suhtes ülimuslik ja mille kohaldamiseks ei ole ette nähtud riigisiseseid kehtestamisprotseduure. Vahetult mittekohaldatavateks Euroopa Liidu õiguse allikateks on Euroopa Liidu direktiivid, mis tuleb liikmesriigil oma õiguskorda üle võtta ja vastava õigusliku korraldusena siseriiklikult kehtestada. Millises vormis ja millise meetodiga, on liikmesriigi otsustada. Täitmiseks on kohustuslikud üksnes sellised õiguse allikad, mis on avaldatud. See põhimõte kehtib nii Euroopa Liidu õigusallikate kui riigisiseste õigusallikate suhtes.
Neid võtavad vastu Euroopa Parlament koos Euroopa Nõukoguga ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon, määrust kohaldatakse üldiselt kogu liidu ulatuses, ta on igale liikmesriigile siduv ja igas liikmesriigis ka vahetult kohaldatav. Määruse juriidilist jõudu on võrreldud riigi sees parlamendi poolt vastuvõetud seaduse jõuga. Määrust tuleb kohaldada muutmata kujul ja vahetult, tema kehtestamiseks riigi territooriumil ei ole vaja mingeid siseriiklikke kehtestamisprotseduure. Liikmeriikidel pole õigust liita EL-u määrust oma seadusandluse süsteemiga ega avaldada teda oma seadusandlike aktide kogus. Direktiivid on kõige olulisemateks õigusaktieks EL-u liikmesriikide seadusandluse lähendamisel, neid loetakse ka liidu sotiaalpoliitika üheks põhiallikaks. Direktiive annab Euroopa Nõukogu või tema delegatsiooni alusel Euroopa Komisjon. Üldjuhul direktiivid ei ole vahetult kohaldatavad. Neid võib kohaldada vahetult juhul, kui (ja seni kui) ta ei ole
annaabi.ee 
